käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul. -Orjad: sõjavangid, vaesunud lihtkogukondlased või orjaturgudelt ostetud võõramaalased. 10 . Kuidas hankis elatist suurem osa roomlasi? -Enamik roomlasi hankis elatist põlluharimisega. JÄRGNEVATELE KÜSIMUSTELE OTSI VASTUSEID INTERNETI ABIL. 11. Kuidas kutsuti igal aastal valitavaid riigiametnike? -Neid kutsuti magistraatideks. 12. Selgita mõistet ,,senat" - Vana-Rooma poliitiline institutsioon, mis rajati varsti pärast Rooma linna asutamist 13. Kuidas muutus sõjaväe korraldus üleminekuga vabariigist keisririigiks? - Sõjaväes pidid teenima kõik õigustega Rooma kodanikud 17 - 46 a. vanuseni. Kõige rikkam klass oli kohustatud teenima ratsaväes (600 meest), keskklass moodustas jalaväe (5400 meest) ja alamklass - abiväe (3000 meest). 14
perekonnaõigus, pärimisõigus pärimisõigus - pärimine testamendi ja pärimine seaduse järgi Pandectae (entsüklopeedia) e-dicere (väljarääkimine, praetori dokument) ius aedelicum () ius honorarium (tasu, mis ei ole palk; kingitus) Õiguse allikad (jagunevad kaheks): 1) Tavad ja edastatavad kombed selle kohta, kuidas õigust mõista 2) administraatorid ja juhid moodustasid ise uue õiguse, nimetatakse magistraatideks Kõige tähtsamad magistraadid: - 2 konsulit/nõunikku, kes olid riigipead - diktaator - tribunus plebis - rahva eestkostja - aedelis - ediil ehk rahva politseinik Materiaalne eraõigus (1 õiguse jaotusi): - on see, mis reguleerib suhteid isikute vahel ja kehtestab nende vahel õigusi ja kohustusi (ost-müük) Protsessuaalne õigus - on see, mis reguleerib suhteid õiguste realiseerimisega (reguleerib õigusi ja kohustusi vaidluste käigus)
PEREKOND Rooma ühiskond jagunes kõige laiemas laastus poliitiliste õigustega kodanikeks (neil oli abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, hääletamisõigus,õigus olla magistratuuri valitud), õigusteta orjadeks (algselt polnud neil mingit kaitset st sõltusid täielikult isanda suvast ning neil polnud ka kelleltki mingit kaitset loota), ning isandate poolt vabakslastud orjadeks (neil polnud abieluõigust, hääletamisõigus oli piiratud ning nad ei võinud saada magistraatideks). Perekond on antiikaja suguvõsadele ülesehitatud ühiskondades alati tähtis olnud ning olulisus oli märgatav ka poliitilises elus. Sajandite jooksul sai põhiliseks majanduslikuks ja ühiskondlikuks üksuseks perekond, mis oli selgelt patriarhaalse ülesehitusega. Perekonda juhtis perekonna pea, kellel algselt oli peaaegu et piiramatu võim kõigi pere liikmete üle. Nii naine, lapsed kui nende lapsed allusid perepea otsustele. Seega polnud ka ükski täiskasvanud
Kiirelt suurenenud maa-alade tõttu suurenes orjade arv märgatavalt. 29 Territoriaalselt jagunes Rooma riik 1) Vanaks Roomaks, milleks peeti linna koos ümbrusega, 2) liitriikideks, 3) üksikuteks linnadeks ja riikideks, mille elanikud olid Rooma kodaniku õigustega, 4) kolooniateks ja 5) provintsideks, mis olid vallutatud maad väljaspoolt Itaaliat.30 26 Ibid 27 Ibid 28 Ibid 29 Ibid 14 Rooma riigi kõrgmaid ametnikke nimetati magistraatideks ja ametkonda magistratuuriks. Magistraatide võimkond oli kahesugune: 1) potestas-kitsam ja erialane võim ja 2) üldine võim mis sisaldas sõjalist võimu. Vabariigi ajal oli kõikjal ametialal kollegiaalsus, st ühele kohale määrati mitu isikut võrdsete funktsioonidega. Magistraadid olid kõikvõimsad kuid olid olemas üsna tugevad võimu piiramise põhimõtted: kollegiaalsus ja ametite ajalisus ning veto õigus.
Preetoritele anti seni konsulite käes olnud kohtuvõim, konsulitele jäi karistusõigus ning vabatahtlik kohtualluvus, samuti vetoõigus (ius intercedendi) preetori otsuste suhtes. Aastal 242 loodi ta praetor peregrinus'e amet, kelle käes oli kohtuvõim mittekodanike, peregriinide üle. Hiljem, seoses vabariigi suurenemisega ning riiklike ülesannete hulga kasvamisega asutati teisigi ameteid: tsensorid, ädiilid, kvestorid jne. Kõiki valitavaid ametiisikuid nimetati ka magistraatideks. Kui plebeide ja patriitside vahelised eriti teravad probleemid olid selgeks vaieldud – võideldud, võeti tähelepanu keskmesse välispoliitika. Roomlased suurendasid sel perioodil oma valdusi, kuni nende käes oli esiteks kogu tänase Itaalia territoorium. Järgnesid Puunia sõjad, kuni Roomale kuulus ka alasid Hispaaniast, Aafrikast, Kreekast ja Aasiast. Roomlaste omavahelisi suhteid reguleeris nende enda õigus – ius civile. Teisi maid, provintse, valitseti nende endi seaduste kohaselt
annaabi.ee 
