PAIKNEMINE • Asub Võrumaa südames, Eesti kõrgeimas piirkonnas, ulatudes kõrgemale kui 200 m merepinnast • Kaart • Pindala on 16 903 ha • Hõlmab endast näiteks Ööbikuorgu, Vällamäge, Kütiorgu ja Suurt Munamäge ISELOOMUSTUS • On loodud Haanjamaa maastiku, looduse ning pärandkultuuri säilitamiseks • Haanjamaal oli kunagi järvi rohkem kui tänapäeval, aga paljud neist on nüüdseks muutunud madalsoodeks või rabaks • Haanja kõrgustik on Eesti kõige järverikkamaid alasid, mis hõlmab ka Eesti kõige sügavamat järve – Rõuge Suurjärv • Siin asub Baltimaade kõrgeim tipp – Suur Munamägi TAIMESTIK • Ülekaalus on kuusikud, nendele järgnevad sageduselt kaasikud, männikud, lepikud ning haavikud • Haruldastest taimeliikidest asub siin näiteks Haanjamaa salumetsadele iseloomulik rapuntsel, Brauni astelsõnajalg ja võsu-liivsibul
kaugemal põhja pool. Väga omapärane on järskude voorenõlvade vahel olev pikk ja kitsas Raigastvere järv, mis meenutab pigem jõge kui järve (Estonica 2001a). Idas piirneb maakond Peipsi järvega. Järv on oma kaldaala, kuid ka vaatelisusega mõjutanud siinse ajaloolise asustuse kujunemist ning kujundab maastikku tänaseni (Arold 2008). Voortevahelised piklikud nõod moodustavad kohati lausa vööndeid. Holotseeni alguses on neid arvukalt järvi, mis aga nüüdseks on enamasti muutunud madalsoodeks. Järved on säilinud peamiselt kõrgete komeetvoortega voorestiku keskosas. Nii järvede kui ka soode põhjas leidub hulganisti järvemuda ja lupja. Ümbritsevate voorte kauaaegse põllustatuse ja moreeni läbivate põhjavete toitaineterikkuse tõttu on säilinud 11 järve tugevasti eutrofeerunud (Mäemets 1977). Kõige põhjapoolseim neist on Kivijärv, õõtsikuliste kallaste ja rohke taimestikuga hobuserauakujuline jäänuk varasemast u 500 ha-lisest järvest. Kõige sügavam ja
1.3.3. Rabad eriliste kasvupaikadena Soo on maastiku osa, kus liigniiskuse tingimustes kasvab sootaimestik, mis kõdunemisel moodustab turba. Välistunnuste järgi mõistetakse soo all liigniiskeid maid, mille pealispind on kuivendamata olekus kaetud vähemalt 30 cm paksuse turbakihiga ning kuivendatud olekus 20 cm paksuse turbakihiga. Soid liigitatakse mitmesuguste põhimõtete ja tunnuste 20 järgi, tähtsaim ja levinuim on soode jaotamine: madalsoodeks, siirdesoodeks ja rabadeks (Taimre 1989: 336-337). Soode põhitüübid on madalsoo ja raba. Siirdesood on sillaks nende vahel; sõltuvalt arengustaadiumist lähevad need kord madalsoo, kord rabade alla (Valk 2005: 29). Soovee ja substraadi aluselisuse- happelisuse (pH) järgi on sood: happelised pH<4,8, nõrgalt happelised pH 4,8-6,4 ja aluselised pH 6,4-8 juures. Kui soovee pH on üle 6,4, siis on reeglina tegemist kaltsiumirikka keskkonnaga. (Kink et al 1998: lk 12).
väga rohke orgaanilise aine sisaldusega - orgaanilist ainet üle 20%. 5.3.1. Turbad Soid või soostunud alasid on Eestis ca 25% territooriumist, kuid kõikidest soodest ei ole turba tootmine võimalik kas väikeste varude tõttu või siis turbapinnastel kasvavate puistute olemasolu tõttu. Olenevalt turba tekketingimustest ja taimkatte iseloomust jaotatakse sood kõrg-, siirde- ja madalsoodeks ning turbad vastavalt raba-, siirdesoo- ja madalsooturvasteks. Sooteadlased jaotavad nendesse põhigruppidesse kuuluvaid turbaid veel paljudeks väiksemateks gruppideks ning gruppe omakorda liikideks. Jaotuse aluseks on valdavalt taimkatte iseloom, millest mingi turvas on kujunenud; turbaliigi nimetus koosnebki ühe või kahe taimeliigi või taimerühma nimetusest. Näiteks olgu nimetatud rabaturvaste rühma kuuluv männi-sfagnumi turvas. Ühtekokku on turbaliike mitukümmend,
tüsedusel turbalasundil kasvavad taimekooslused. Olenevalt arenguastmest ja looduslikest oludest võivad sood olla kaspuudeta (lagesood) või hõredalt kasvavate puudega (puissood) või metsaga kattunud. Metsamajanduslikest huvidest lähtuvalt käsitletakse soid, mille puurinde kõrgus on suurem kui 4 m ja võrade liituvus üle 0,3, tavaliselt metsataimkonna osana. Sootaimkond on üks seitsmest kasvukohatüüpide klassifikatsiooni kõrgeimast üksusest, mis jaguneb madalsoodeks, siirdesoodeks ja rabadeks. Madalsood (põhjaveetoitelised sood) paiknevad vähese äravooluga nõgudes, madalatel tasandikel, veelahkmealadel ja lammidel. Põhjavee tase on kõrge, ulatudes kohati maapinnani, taimedele vajalike toiteainete hulk sõltub peamiselt selle liikuvusest. Liigivaestes madalsoodes on põhjavesi väheliikuv ja toiteainete poolest vaene. Taimedest on iseloomulikud mätas-, hirss- ja niitjas tarn, sookastik ja tavasirbik.
annaabi.ee 
