säravkollasele triibule. Välimus Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk, kusjuures emasloomad on isastest suuremad.Nende jäsemed on sama pikad. Keha ülapoolel on kõre veidi köbruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Elukoht Kõrele sobib elupaik, kus leidub nii kerge liivase pinnasega kohti päevaste varjepaikade kaevamiseks, tasaseid päikeselisi madalmuruseid või hõreda taimestikuga alasid toitumiseks ning madalaveelisi vähese taimestikuga veekogusid kudemiseks. Toitumine Toitub putukatest ja tigutest. Sigimisperioodil ei toitu üldse.
Astelrai ehk merikass (Dasyatis pastinaca) Elupaik Astelrai eelistab madalaveelisi paiku. Neid võib kohata troopilistes meredes ja parasvöötmes. On laialt levinud Lääne- ja Põhja-Aafrika ning Euroopa rannikuvetes. Välimus Astelraidel on piitsakujuline saba ja mürginäärmetega astel. Need kalad on ruudu või ovaalse kujuga, kehal on laigud või marmormuster. Nende kalade suurus oleneb liigist, pikkus 2,5 meetrit, kaaluvad 6 - 10 kilogrammi. Toitumine Merekass toitub peamiselt merepõhjast leiduvatest asukatest
atmosfäärist väljapestud saast. Üldises plaanis eristatakse vete puhul mehaanilist (keemiliselt neutraalset), keemilist, bioloogilist ja soojuslikku saastumist. Keemiliselt neutraalne hõljum vees võib olla nii mineraalse kui orgaanilise päritoluga ja olulisel määral loomulike looduslike protsesside tagajärjeks. EUTROFEERUMINE Eutrofeerumine ehk rohketoitelisus on mure, mis tekitab probleeme mitmetele veekogudele (tiigid, inimese loodud paisjärved, madalaveelisi looduslikud järved ning merede rannikuvööndid). Eutrofeerumine on looduslik protsess, mille kulg ajas sõltub paljudest teguritest. Siseveekogude puhul on neist olulisimad järve või paisjärve tüüp, eriti troofsuse ehk toitelisuse seisukohalt, klimaatilised tingimused, veekogu sügavus ning inimtegevus veekogul ja selle valgalal (Sults 2003). Viimast tegurit peetakse peamiseks protsessi kiirendajaks möödunud 50 aasta jooksul. Just nii, nagu inimeste vananemise puhulgi,
Viimane tingimus muutub eriti oluliseks levila põhjapoolsetel aladel, sh Eestis (levila kirdepiir), kus on suhteliselt külmad talved. Kui üks elupaigatingimus on liigile ebasobiv, muutub kogu elupaik sobimatuks. 5 Kõrele kõige sobivaim on elupaik, kus leidub nii kerge liivase pinnasega kohti päevaste varjepaikade kaevamiseks, tasaseid päikeselisi madalmuruseid või hõreda taimestikuga alasid toitumiseks ning madalaveelisi vähese taimestikuga veekogusid kudemiseks. Kõre talub peale mageda vee ka vabalt riim- ning soolast vett. Sobivate kivide, puurontide, lauajuppide või muu taolise olemasolu korral eelistavad kõred päeval nende alla peitu pugeda. On öise eluviisiga, päevaks peitub niiskesse pinnasesse või kivide alla. Talvel on talveunes, kaevudes Kõre elutsükkel koosneb kevadisest ja suvisest aktiivsusperioodist ja sügistalvisest talvitumisajast
Vilja säilitati suurtes savinõudes, korvides, säilitusaukudes. Peeti koeri, veiseid, kirsi, lambaid ja sigu. Niiluse ülemjooksul Badari kultuur (44004000 eKr). Tuntud peamiselt tänu kalmistutele, ehkki nimimuistiseks asulakoht. Jaht, kasvatati nisu, otra, karja. Hooned savitellistest. Surnud maeti mingisuguste tseremooniatega. Asustus ka Sahara kõrbes. Viimase 12 000 aasta jooksul seal kliimamuutus. Enne 6000 eKr oli Kesk- ja Lõuna-Saharas madalaveelisi järvi, neis palju kalaliike ja jõehobusid. Praeguseks kuivanud järvede ümber palju asulakohti. Samasugused küttide-korilaste rühmad elasid ka Niiluse ääres Sudaanis. Pärast lühikest kuiva perioodi paranesid u 5000 eKr klimaatilised olud Kesk- ja Lõuna-Saharas. Järved täitusid jälle veega, nende kallastel elasid karjakasvatajad. Karjakasvatusperiood võis alata juba u 6000 eKr, lõppes u 2000 eKr. Vanimad veiseluud on leitud Edela-Liibüast (dateeritud u 5000 eKr). Kitsed
annaabi.ee 
