Platon klassifitseerib riigivorme: (aristokraatia, timokraatia, oligarhia, demokraatia, türannia). Platoni kohaselt peavad riiki valitsema filosoofid. Machiavelli (1469-1527)-oli realist. Nimetas poliitikat seaduse ja jõu vaheliseks võitluseks. Jõu kasutamine põhjendatud valitseja võimu kindlustamiseks. Machiavelli peateoseks ,,Valitseja``, põhiteesiks poliitik eesmärkide nimel vahendeid ei vali (machiavellistlik). Marksismi rajajateks on Marx (1818-1883) ja Engels (1820-1895). Poliitika paratamatu klassivõitlus. Diktatuuri vahendiks riik. Lõppastmes peab proletariaadi diktatuur jõudma klassideta ühiskonda (nim. kommunismiks). Seal kehtib kõrgem printsiip-igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi. Lenin ( 1870-1924)-poliitika kujutab endast osavõttu riigiasjadest. Riigi sisu- poliitika on klassivägivalla instrument. Õigus tuleneb riigist ja teenib riiki
tähendas katset või harjutust (mõtteharjutused tema puhul, inimene harjutab mõtlemist). Halvimaks oli see, kui inimene lasi end allutada millelegi üldisele. Üksikisik peab mitmusest lahti lööma ja elama oma äranägemise järgi. Taunis stampmõtlemist. Elas pigem nagu epikuurlane. Hamlet nagu Montaigne tahab ainult mõtelda, tahab, et teda rahule jäetaks. Seal, kus Hamlet mõtleb, on ta lähedane Montaigne'le, kui ta tegutseb, siis on ta machiavellistlik. Tema teos ei ole filosoofi väärilised, külvab enda ümber kaost ja verd. Bacon liikus Shakespeare'iga ühes seltskonnas (Essexi seltskond), Bacon oli aadlisoost. Oli saanud suurepärase hariduse, külastanud Prantsusmaad Montaigne'i armastus. Vahetu vaatluse eksperiment peetakse ka kaasaja teaduse rajajaks. Tema jumalaks oli loodus. Shakespeare'il samuti tihti mõtisklused looduseuurimisest. Individuaalse pääsemise otsimine massist. Jõutakse välja uute
vahele, seadsid 'hea' teoreetikud riigimeheliku tarkuse (prudentia). See seisneski oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel, tunda ära situatsiooni, millal rakendada õigluse printiipe ja millal kasulikkuse printsiipe. Seega alusvooruseks on neil tarkus, mitte õiglus 1 nagu humanistidel. Elluviimine praktikas: Näiteks Friedrich II ja Preisimaa: Ise uskus, et on anti- machiavellistlik. Ta leidis, et valitseja peab olema võimeline rahvale vastust andma oma tegude eest, kuid tema tegelik poliitika oli palju pragmaatilisem ning tegelikkuses lähtus pigem ikkagi printsiibist 'eesmärk pühendab abinõu' (nt Preisi kallaletung Austriale, 'Leiutage ettekääne'). Richelieu (sisuline peaminister) ja Prantsusmaa: Väljendas mõtteid, et riigi seadusi tuleb nö riigi huvides eirata või rikkuda. Ta põhjendas end sellega, et tuleb eristada avalikku ja erahuvi ning et
annaabi.ee 
