ainult 1 kandidaat, valijaid hirmutati ja tulemusi võltsiti. 21. juulil kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ja paluti selle vastuvõtmist Nõukogude liitu. 6. augustil 1940. a sellekohane palve ka rahuldati. Ümberkorraldused Okupantide esimeseks sammuks oli riigiaparaadi lammutamine tagandati kõrgemaid ametnikke, sõjaväe ja politsei juhte, kohtunikke, maavanemaid ja linnapäid. Augustikuus 1940. a kiideti Riigivolikogu poolt heaks ka selle ümbernimetamine Ülemnõukoguks (esimees Johannes Vares) ja senisest Vabariigi Valitsusest kujundati Rahvakomissaride Nõukogu (esimees Johannes Lauristin). Linna ja vallavalitsuste asemel moodustati täitevkomiteed. Kohtusüsteem asendati nõukogude rahvakohtuga, politsei miilitsaga, Eesti sõjaväest sai Punaarmee laskurkorpus.
täitmiseks. Küsimus, kas ministeeriumi poliitiline ja igapäevane juhtimine peaksid olema eraldatud ning viimase eest vastutama kantsler, on vaidluse objektiks. Ministeeriumi kantslerid ja üldpädevusega riikliku regionaalhalduse asutuste – maavalitsuste – juhiks olevad maavanemad on praktikas seatud tugevasse sõltuvusse ministri (maavanemate puhul regionaalministri) ning valitsuse soosingust. Koostöö mittelaabumisel on nii kantslereid kui ka maavanemaid võimalik põhjendusi esitamata ametist vabastada, samuti on kantslerite ja maavanemate ametiaeg piiratud viie aastaga. Pärast maavanema ja kantsleri staatuse muutmist ongi nende tegelik roll muutunud. Enamik nimetatud ametnikest kuuluvad mõnda erakonda ja on ametisse nimetatud eelkõige valitsuskoalitsioonis osalevate erakondade otsusel. Vabariigi Valitsus Täidesaatva riigivõimu mõistesse kuulub ka piiratud ulatusega õigusloome ja õigusemõistmine
juuni õhtul tehti teatavaks uue valitsuse koosseis, kuhu kuulusid pahemoolsed tegelased ja opositsioonilised haritlased. Peaministriks sai arstist luuletaja Johannes Vares-Barbarus, tema asetäitjaks ajalooprofessor Hans Kruus, haridusministriks Johannes Semper, sise-, sotsiaal- ja põllutööministriteks senised Riigivolikogu liikmed. Kohe pärast juunipööret algas puhastus riigiaparaadis. See tabas esmasjärjekorras ministeeriumide kõrgemaid ametnikke, sõjaväe ja politsei juhtkonda, maavanemaid ja linnapeasid. Seejuures läksid võtmepositisoonid järk-järgult kommunistide kätte. Suleti mitmeid organisatsioonid (Isamaaliit, Kaitseliit, kutsekojad), ainsaks poliitiliseks organisatsiooniks oli EKP, seni veel formaalselt iseseisev. Anneksioon. Juuli alguses saadeti laiali Riigikogu ning kuulutati välja ennetähtaegsed valimised, kusjuures kavatseti moodustada ainult Riigivolikogu, Riiginõukogu ei pidanud enam kokku astuma.
Minister on ministeeriumi juht. Küsimus, kas ministeeriumi poliitiline ja igapäevane juhtimine peaks olema eraldatud ja viimase eest vastutama kantsler, on vaidluse objektiks. Ministeeriumi kantslerid nagu ka üldpädevusega riikliku regionaalhalduse asutuste – maavalitsuste – juhiks olevad maavanemad on praktikas seatud tugevasse sõltuvusse ministri või maavanemate puhul regionaalministri ja valitsuse soosingust. Koostöö mittelaabumisel on nii kantslereid kui maavanemaid võimalik põhjendusi esitamata ametist vabastada, samuti on kantslerite ja maavanemate ametiaeg piiratud 5 aastaga. Pärast maavanema ja kantsleri staatuse muutmist ongi nende tegelik roll muutunud. Enamus nimetatud ametnikest kuuluvad mõnda erakonda ja on ametisse nimetatud eelkõige valitsuskoalitsioonis osalevate erakondade otsusel. Ministeeriumi ülejäänud ametnikud, v. a ministri nõunikud ja abiministrid on sõltumatud avalikud teenistujad, kellele laienevad avaliku
annaabi.ee 
