Nende talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. Adratalupoegade õiguslik seisund oli ühesugune, kuid talude suurusel oli väga suur vahe ja sellest tulenevalt erines perede elulaad. Rahvaarvu kasvades asutati uusi talusid, kuid uute maade ülesharimine oli vaevaline, pidid nemad maksma vähem koormisi. Selliste talude peremehi nimetati üksjalgateks. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid nn vabad, kes jagatakse omakorda maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad olid tõenäoliselt ülikute pojad kes olid vabastatud talupoeglikest koormistest, kuid kes selle eest pidid teenima sõjakohustust kergeratsaväelasena. Vabatalupojad olid need, kes olid end adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. Külaühiskonna alumise kihistuse moodustasid vabadikud ehk maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad, sulased ning
vasallidele seepärast oli veel palju väikseid koormisi) 4. Jõukus hakkas kasvama suuremate ekspordivõimaluste tõttu 5. Õigus ja kohustus sõjateenistus 6. Kirikute, linnuste, teede ehitamise kohustus (raske, kuna enamik neist rajati 13-14 sajand) 7. Jagati adratalupoegadeks (maa suurus 0,5-5adramaad), üksjalgadeks (adratalupoegade nooremad pojad, asutasid oma väikese talu), vabatalupoegadeks (tasusid koormised rahas, ei käinud teotööl), maavabadeks talupoegadeks (omas talu) Lääniaadli teke: 1. Pärast maade jagamist tuli need keskaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitada 2. Maa kindlustamiseks hakati rajama linnuseid 3. Neis hakkasid elama rüütlitest läänimehed, kes pidid maad kaitsma 4. Vakuspeod peeti koos ühiseid söömaaegu talupoegade ja vasallidega 5. Maa eest maksti ülikutele andamit 6. Kiriku-, kohtu-, haldusvõim maaisandal 7. 13. saj siirdusid läänimehed maale eramõisatesse Linnade teke: 1
Eesti alal eksisteereis kaks omaette maailma vallutajate ja allutatud rahva oma. XIII-XV sajandil: talurahva elu tegid raskeks kesine põllupind, endised põllupidamise viisid ja tööriistad ning feodaalne ükskõiksus põllumajanduses. Siia lisandusid veel kümnis ja hinnus. Lisaks tuli ülal pidada preestrit ja kirikut. 1315.a. tõi see kaasa näljahäda. XV-XVI sajandil: Talupojad olid jagunenud vastavalt jõukusele ja päritolule: maavabadeks, adratalupoegadeks, üksjalgadeks ja sulasteks. Vana-Liivimaa üldine jõukus parandas talupoegade olukorda. Põllumajanduses valitses kolmeväljasüsteem. Talus oli keskmiselt 3-5 meeshinge, mitu hobust, härga,lehma ning muid loomi. Suuri katsumusi tõi kaasa Liivi sõda /1558-1583/. Külad jäid kaitsetuks, kasvasid koormised, talupojad võeti sõtta. 1560 toimus talupoegade ülestõus, et võidelda end vabaks aadlist ja mõisatööst, kuid see suriti maha. Põhjasõjal /1700-1721/ tabas
Varem hõrdamine asustatud soistele aladele ja rannikule läks keskajal rohkem rahvast elama. Talurahva sotsiaalne liigendus-Kui rannarootslased välja arvata, siis Eesti talurahvas oli ja jäi etniliselt homogeenseks.Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks.Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale teokoormist.Muust talurahvast soodsamast olukorras olid nn vadad, kes jagatakse omakorda maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Keskaja lõpul ilmusid allikatesse vabatalupojad. Koormised-Mõisapõldude harimiseks kasutati talupoegade tööjõud ja töövahendid. Siit tekkis uus koormiste liik- teokohustus. Algul oli see veel perioodiline talgutesarnane töö, keskaja lõpul mõisapõldude laienedes hakkas aga teopäevade hulk suurenema. Talurahva olukord-Talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad, s.t kujunes välja sunnismaisus
Talupojad Saksa talupoegi elama ei asunud. Varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad erinevatesse rühmadesse. 16.saj teisel poolel kadusid sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel. Kõige rohkem adratalupoegi pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi, adramaades mõõdeti. Õiguslik seisund ühesugune, aga jõukuselt olid erinevad. Suurtes taludes võõras tööjõud. Adratalunike pojad asutasid uusi talusid, nende koormised väiksemad. Nende peremehed üksjalad. Vabad jagati maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad ülikute järeltulijad, neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, nad olid isiklikult vabad ja ka koormiseid polnud, olid kohustatud ainult kandma sõjateenistust kergeratsaväelasena. Nad pidid ise maad harima, kuna neile ei kuulunud talupoegi. Vabatalupojad olid end koormistest raha eest lahti ostnud. Neid oli kõige rohkem maaisandate isiklikes valdustes.
annaabi.ee 
