hea" ja ,,üsna hea". Üldotsuses tõstis õpetaja Kuhlbars teiste seas esile ka Villem Reimani usinust ja hoolt. Järgmisel semestril 1876. a. I poolel kerkis Reiman kiiremini ettepoole: veerandaasta lõpuks 6. ja kevadeks 3. kohale 26 seast ning viiakse sügisest 1876 priimasse. Seejuures rõhutas Kulhbars üldhinnangus nelja muu õpilase seas V. Reimani küpsust, õpetaja Paetzen kiitis teda ja veel kolme muud õpilast ,,igas suhtes", inspektor Fowelin oli ajaloos ja maateaduses eriti rahul ainult Reimaniga. Priimas saavutas V. Reiman jõuluks parimad hinnangud ajaloos, maateaduses ja ladina keeles. Siiski ei olnud Reimani edukus küllalt suur, kevadeks ta jäi 19 õpilase seas 9. kohale ega lõpetanud, vaid jäi veel semestriks klassi.. Õppinud priimas kolm semestrit, lõpetas Reiman 1877. aasta detsembris kooli paremuselt 2. õpilasena. Üldhinnangus tõstis Reimanit eriti esile usuõpetaja A.v. Stryk.
Emile on essee hariduse ja selle olemuse kohta. Emile oli keelatud Pariisis ja Genfis ning lasti avalikult põletada 1762, selle esmakordse avaldamise aastal. Prantsuse Revolutsiooni ajal oli Emile inspiratsiooniks uuele riiklikule haridussüsteemile. Mina isiklikult arvan, et see essee oli väga uudne selle aja kohta ja siiani on ta osaliselt seostatav praeguse elukorraldusega. Tahaksin arutleda mõne tema ütluse kohta... „Te kavatsete last maateaduses õpetada ja toote talle selleks gloobuse, tähistaeva, kaardi ja atlased. Millised kunstlikud aparaadid! Miks seesugused kujutised? Miks ei näita te talle kohe asja ennast, et ta vähemalt aru saaks, millest temaga kõneldakse?“ Ma olen osaliselt nõus selle väitega, kuid sellel on praeguse haridussüsteemi ja eluviisiga suured vastukõlad. Esiteks, õpilastel on ka muud teha vaja peale koolis käimise ja hommikust õhtuni koolis käimine, kuigi võibolla mitte iga päev, oleks juba
Peipsirand 4 11.Võrtsjärve madalik 13.Lõuna-Eesti mägismaa 12.Kesk-Eesti põldmaa J. Rumma (1920) arvates peab riigi tundmaõppimise aluseks võtma loomuliku maastiku, mis ei lõhu tihedaid sidemeid geograafiliste objektide ja nähtuste vahel.J. Rumma eristab Põhja-eestis seitse, Lõuna-Eestis ja saartel kummaski 5 maastikku. "Loomulik maastik esineb maateaduses tervikuna, üksusena, mille eriosiste, objektide olemasolu tingimused olenevad üksteisest ja ei muutu lühikese aja vältel." [1] Kaart 1. J. Rumma maastiku liigendus[1] I. Põhja-Eesti Paesein Loopealne Pandivere kõrgustik Paunküla ja Aegviidu kõrgustik Järvede vöö Alutaguse metsade ja soode vöö Pärnu ja Kasari madalik II. Saared Hiiumaa Lõuna-Saaremaa liivaseljandikud Kesk-Saaremaa põllumaa Loodepoolne paerand Vähemad saared
et see teos on «kõige väljendusrikkam asi, mida ta on kunagi kuulnud, ja et isegi Daniel Webster võiks sellele uhke olla». Olgu möödaminnes tähendatud, et nende kirjandite arv, kus sõna «kaunis» kasutati eriti ohtralt ja inimese elamustest kõneldi kui «elu leheküljest», vastas tavalisele keskmisele. Seejärel pani õpetaja, kes oli juba peaaegu leebuseni pehmeks jäänud, tooli kõrvale, keeras auditooriumile selja ja hakkas klassitahvlile Ameerika kaarti joonistama, et õpilasi maateaduses eksamineerida. Kuid oma ebakindla käega ei t ulnud ta joonistamisega hästi toime, ja ruumi läbis tagasihoitud naerukihin. Õpetaja taipas, milles asi seisis, ja püüdis viga parandada. Ta pühkis jooned ära ja tõmbas uued, kuid nüüd moonutas ta neid veel rohkem ja naerukihin müütus valjemaks. Õpetaja pööras nüüd kogu tähelepanu oma tööle, nagu oleks ta otsustanud end sellest lõbususest mitte segada lasta. Ta tundis, et kõigi silmad olid temale suunatud, ja arvas, et tema
annaabi.ee 
