kõrgklassitsismiga. · Süzeed valiti sageli antiikajaloost ja mütoloogiast. · Eriti armastati selliseid motiive, mis olid allegooriliselt seostatavad kaasaja sündmustega. · Maalide ülesehituses võeti eeskujuks peamiselt kõrgrenessansi meistrite teoseid, kuid kalduti palju suuremasse idealiseerimisse ja lineaarsusse. · Pildi ülesehitus on tasakaalukas, sümmeetriline ja tahulik. · Tihti on pildis ainult kaks plaani. · Maastikupildile ei pööratud erilist tähelepanu ja takerduti juba N.Poussinist lähtunud ideaalmaastiku põhimõtetesse. · Vähenes huvi elava looduse, eriti valguse vastu. · Klassitsistlik maastik on enamasti kuiv ja vaese koloriidiga.
nimetada kaitsealust Poruni ürgmetsa, kus jõe alamjooksul kasvab väga liigirikas ja keeruka rindelise struktuuriga laialehine mets. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Kuremäe otsamoreenil, kloostri territooriumil levib liigirikas sürjaniit paljude haruldaste taimedega. Märgadel liivadel takistab paljudes kohtades metsakasvu mullakihis leiduv nõrgkivi. Alutaguse maastikupildile on iseloomulikud sood. Siin paikneb Eesti suurim soostik Puhatu, mis liidab väiksemaid soid: Krivasoo, Laukasoo, Agusalu soo jt. Maakonna lääneosas asub Muraka raba, mis koos Ratva rabaga moodustab ühtse sookaitseala ning Sirtsi soo Lääne- Virumaa piirialal. Põllumaad leidub kõrgendikul ja jõgede ääres. Vaatamisväärsused. Kuremäe klooster, Iisaku vaatetorn, Illuka mõis, Mäetaguse mõis, Kalvi mõis, Maidla mõis,
Teatavasti on laialdaselt tõestust leidnud seos liigirikkuse ja pindala (aga ka liigirikkuse ja sidususe) vahel [3, 9]. Sellist seost eeldades püüdsimegi hinnata võimalikku väljasuremisvõlga, mis neis kooslustes elupaigalaikude kadumise ja killustumise tõttu on tekkinud. Kui praegune liigirikkus seostub pigem ajaloolise, mitte aga tänapäevase maastikustruktuuriga (pindala ja sidususega), siis võib eeldada, et liigirikkus ei ole veel jõudnud praegusele maastikupildile vastavasse tasakaaluolekusse. Peale selle püüdsime leida väljasuremisvõla tegelikku ulatust: kui suurt hulka Saaremaa ja Muhu loopealsete liikidest ähvardab tulevikus väljasuremine sel põhjusel, et nende elupaik on kadumas? Ajaloolised andmed loopealsete leviku ja suuruse kohta saime Eesti taimkatte suuremõõtmeliselt kaardilt, mille koostamist alustati Theodor Lippmaa ning jätkati Liivia Laasimeri juhatusel [8]. Tänapäevased andmed pärinevad pärandkoosluste kaitse ühingu
vööndeid, kus lähtuvalt kaitse-eesmärgist on lubatud puu- ja põõsarinnet harvendada. Karula rahvuspargi sihtkaitsevööndi metsi iseloomustavad puude kõrge vanus, loodusmetsadele omane mitmekesisus, sealhulgas haruldaste ja kaitstavate liikide elupaikade või kasvukohtade ning haruldaste metsakoosluste esinemine. Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav ja pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa. Piiranguvööndi metsad on maastikupildile omane element, millel on majanduslik väärtus ning mis tasakaalustavad võimalikku majandustegevusest lähtuvat kahjulikku mõju loodusmetsadele. Peamised metsi ohustavad tegurid on: reguleerimata raie, sobimatud metsa väljaveo viisid ja ajad, metsapõlengud, kuivendamine ja üleujutused. Ohutegurite vältimiseks tuleb tagada metsa majandamine looduskaitseliselt sobival viisil, osta erametsi riigi omandisse, kaardistada
annaabi.ee 
