Vananedes paberi koostis muutub, kuna tekivad erinevad ühendid. Paberile annab elastsuse vesi, aga mitte ainult seda teeb ka näiteks tärklis. Tärklis annab elastsuse, et tindid/trükivärvid läbi ei läheks. Tärklise määramisel kasutatakse kaaliumjodiidi. Kampoliga töödeldud paber neelab UV kiirgust, mis teeb ta vähem vastupidavaks. Kampoli kinnistamiseks paberikiudu oli vaja lisada kaaliumaliumiiniummaarjast. Paberitööstuses peale 80ndaid vähenes kampoli ja maarjase kasutamine märgatavalt. Paberile lisatakse ka täidisaineks kaltsiumkarbonaati (kriit) seda pannakse, et neutraliseerida paberit, kuna ajaga ta läheb happelisemaks. Paberis kus selle sisaldus on suur ei loeta väga kvaliteetseks paberiks. Paberi kulumiskindlus määratakse murdetestiga, kui palju murdeid välja kannatab Kahjustused: Kõige enam kahjustab paberit kleeplint, sest liimained mis lähevad paberisse neid ei saa enam lõplikult kätte.
Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda. Püütud meduusidel lõigatakse suusagarad ära ning kummikut pestakse seni, kuni lima ja siseelundid on täielikult eemaldunud. Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, nelki ja muskaatpähklit. Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine. Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele. KASUTATUD MATERJAL: Eesti Entsüklopeedia 6.köide, Tallinn 1995
ja hapupiimast valmistatud pastaga. Teistes allikates mainitakse vahast ja peeneks jahvatatud granaatõuna seemnetest valmistatud küünlaid. Ebersi papüüruses (1525 eKr) kirjeldatakse jahvatatud akaatsialehtede ja meega täidetud marlitampoone. Kreeklaste ja roomlaste meditsiinilistes käsikirjades soovitati tupetampoone, mida oli immutatud oliiviõli baasil valmistatud tinktuuridega – mõnikord koos seedrivaigu ja viirukiga, teinekord maarjase, mürdiõli ja pliivalgega. 3. ja 5. sajandil enne meie aega soovitasid juudi rabid kasutada tupetampoone - see takistusmeetod võeti taas kasutusele umbes 1830. aastal. Bütsantsis soovitasid arstid umbes aastal 600 e.m.a. määrida emakasuud enne vahekorda adstringeeriva aine või rasvaste või jahutavate salvidega. Mehed pidid oma genitaale pesema äädika või soolveega. Tänapäeval tunduvad need meetodid üsna veidrad. Aga nagu me nüüd teame, olid paljud neist
annaabi.ee 
