Tuntuim esindaja T.Rousseau, asus barbizoni elama, tema mõjutajaks oli constable. Barbizoni koolkond hakkas esimestena looduses maalima. Kunst oli väga tõetruu ja tundus alguses võõrastav. Aegamööda võitisd nad tunnustust. J.F. Millet kujutas põhiliselt talupoegi. Tol ajal olid inimeste kujutamiseks kindlad eeskirjad, nõudis idealiseerimist. Arvati, et millet rõhutab lihtrahvast mässama. Tal oli oma töid raske eksponeerida ja müüa. Ta suhtus maarahvasse lugupidavalt. Pärast surma sai ta kuulsaks. H. Daumier oli teadlikult romantikutega opositsioonis. Ta on tuntuid kui graafik. Tegi joonistusi ja litograafiat. Tööd on ühiskonnakriitilised. Tegelased võttis argielust, üldistatud tüübid. Töödes pole kunagi positiivset kangelast, tööd mõjuvad karikatuursena, kuid on ilmekad ja veenvad. Ta naeruvääristab ümbritsevat maailma. Tavainimesi pilab lõbusalt, võimuesindajaid pilkab eriti sarkastiliselt
esimene kantsler Skytte õppetöö põhilised vormid: loengud ja dispuudid esinemis ja vaidlusoskuse arendamiseks, õppetöö kestis normaalselt kokku 9 aastat õpilased: rootslased, soomlased, sakslased ja on teada üks lätlane, aga eestlaste kohta andmed puuduvad (talupojad võisid ametlikult ka seal õppida, aga neil puudusid võimalused kõrgkooli pääsemiseks), aga mitmed õppejõud ja üliõpilased suhtusid huviga maarahvasse, uurides eestlaste ajalugu ja rahvakultuuri ülikool tegutses Tartus esialgu kuni linna vallutamiseni VeneRootsi sõjas 1656. a, 1690. a avati ülikool uuesti, aga et linna seisund polnud kiita, kolis ülikool 1699. a Pärnu; Pärnu kapituleerumisega Vene vägede ees 1710. a augustis lõpetas tegevuse ka ülikool Rahvahariduse edendamine: et kindlustada luteri usu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist, esialgu seati ametisse
karistada, seati sisse adra- e haagikohtuniku ametikoht. Vana-Liivimaa rahvastikus domineerisid keskajal põhirahvused - eestlased, lätlased, liivlased, kusjuures viimaste arv vähenes pidevalt ning nende asuala ahenes lätlaste kasuks. Linnades domineerisid sakslased, kuid ka seal leidus piisavalt kohalikku päritolu elanikke. Linnadesse asunud põlisrahvaste esindajad, kes vähegi heale järjele jõudsid saksastusid siiski kiiresti. Üldiselt suhtusid linnakodanikud maarahvasse halvustavalt, kutsudes neid mittesakslasteks (undeutsch). Nimetust "eestlane" ei kasutatud, eestlased hakkasid end kutsuma maarahvaks. 12 Eestlaste rahvaarv, mis muistse vabadusvõitluse lõpus oli umbes 100 000, tõusis XVI saj. keskpaigaks 250 000-280 000 inimeseni. Eriti kiire rahvaarvu tõus algas XV sajandist, seoses sise- ja välisvõitluste märgatava vähenemisega.
annaabi.ee 
