26. märts 1819 Liivimaa kubermangus talurahvas sai pärisorjusest priiks ja pandi perekonnanimed (priinimed) mõisnik loobus kõigist õigustest talupoja isiku üle, kuid jäi maaomanikuks ja talupoeg pidi maad rentima normeeritud koormised asendati rendilepingutega tlp liikumisvabadus jäi piiratuks (keelatud asuda linna ja kubermangust välja, võis liikuda kubermangu piires mõisast mõisa) Reformid jäid poolikuks, sest talupoeg sai vabaduse ilma maaomandita valitsevaks teoorjuslik mõisamajandus omavalitsus sõltus mõisnikust 1849 Liivimaa kubermangus 1856 Eestimaa kubermangust seadused avasid võimaluse talukohad päriseks osta teoorjus lõpetati järk- järgult aastaks 1868 ja asendati raharendiga talude maad aeti krunti ja alustati nende müüki, määrati kindlaks päriseksostmise kord mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised (mõisamoonakad)
Liivimaal 1819. Sel puhul said kõik talupojad endale perekonnanime. Paljud nimed olid saksapärased, sest nende panekul kuulus otsustav sõna mõisahärradele. Mõisatega seotud talurahvavallad said algelise omavalitsuse ja rahva omavaheliste asjade lahendamiseks vallakohtud, kus õigusemõistjateks olid taluperemehed. Kindel alus pangi, nagu juba eelneval mainitud, rahvakoolile, mis arenes eriti jõudsalt Liivimaal. Siiski jäid reformid öpoolikuks, sest talupoegadele anti vabadus ilma maaomandita. Talumaad tuli mõisnikult rentida vaba leppe alusel ja tingimused määras tema. Renti maksti peaasjalikult tööga, tegelikult jätkus pärisorjus (entsüklopeedia 1998). Rahvakunst 8 Eestlaste kunstielust pole võimalik kõneleda veel sellelgi perioodil ja seepärast tuleb piirduda vaid mõningate rahvakunsti puudutavate märkustega. Baroksed elemendid, mida 17. sajandil sai kohata eeskätt metallitööstuses, tungisid lillkirjana 18. sajandil ka tekstiilikunsti
need ju endast kujutada. Kahtlemata võis olla üheks teguriks demograafiline surve, aga see ei võinud olla oluliselt tugevam kui varem. Pigem tundub, et sealsed elutingimused muudkui paranesid ja need võisid tulla kliima märgatavast soojenemisest. Soojenemine pani aluse liustike sulamisele, seega muutusid talved talutavamaks ja see vähendas omakorda väikelaste suremust, mille tulemusena tekkis arvukamalt nooremaid maaomandita poegi, kes olid valmis seiklema minema. (Allan 2004:12). Esimesteks rändajateks võib nimetada praegusel Rootsi alal elavaid viikingeid, kes suundusid oma hea geograafilise asendi tõttu itta. Peamiselt tungisid nad Läänemerd ületades ja edasi mööda suuri jõgikondi Venemaale. Võtnud üheksanda sajandi lõpupoole enda valdusse juba olemasoleva slaavlaste asunduse Novgorodis, muutsid nad selle tähtsaks kaubapunktiks, mis kontrollis kaht suuremat lõuna poole viivat marsruuti
annaabi.ee 
