Alevi piiritlemisel lähtusin omakorda veel sellest, et millise piirkonnaga ma kõige rohkem seotud olen, milleks siis valisin alevi südame. Vastavas töös teen lühikirjelduse oma kodukoha viimase 200 aastast ruumilisest arengust, tänapäeva ruumilisest struktuurist Lynchi mälukaardi abil ja mõningatest tulevikuvisioonidest. Peamist rõhku panen hoonetele, mis on olnud tähtsal kohal alevi kujunemisel läbi aegade. Sissejuhatavalt Avinurmest Avinurme on maanurk Eestimaal, mille kujunemist ja säilimist omanäolise geograafilise regioonina saab vaadelda tema asustusajaloo ja looduslike tingimuste kaudu. Ta on piiriks Peipsi nõo, Alutaguse suurmetsade ja Kirde-Eesti soomastike vahel, jäädes eemale suurtest magistraalteedest. Avinurme on olnud läbi aegade ääremaa, kanditud ühest haldusjaotusest teise ja jäänud ikka piirialaks. Vanast asustusest räägivad kaks kivikirve leidu Avijõe kallastelt, praeguse Avinurme aleviku territooriumilt
linn. Abja valla pindala on 290,2 km² ja Abja-Paluoja linna pindala on 4,49 km² (Abja vald). Ajalooline taust Halliste kihelkonna ja Abja küla esmamainimine toimus 1504 aastal (Abja maaturism). Linnale aluse pannud asula tekkis 1895. aastal ehitatud Mõisaküla–Viljandi kitsarööpmelisele raudteele rajatud raudteejaama juurde (Lisa 4). Kuulsaks sai Abja juba 19 sajandi lõpul. Võrratu põllupind lubas mulkidel koguda salvedesse vara, mida koi ja rooste rikuvad. Seetõttu kasvas see maanurk teistest peajao üle (Helme, 2016). Aleviks ja linnaks kujunemine Abja-Paluoja nime saamise lugusid on kaks. Esmalt arvatakse, et oma nime sai ta Pärnu-Valga maantee (tänapäeval Valga–Uulu maantee) ääres asunud Paluoja maanteekõrtsi järgi 1890 aastatel (Lisa 19). Pärnu-Valga maantee ääres oli tõepoolest Paluoja kõrts, mis on ühtlasi tänini kõige vanem hoone Abja-Paluoja linnas. Paluoja kõrtsi juures peatusid Tartumaalt Pärnusse liikuvad inimesed. Seal
Pidas sel ajal ajakirjaniku ametit. Jutustused ,,Naabried sinisest majast" (1929), ,,Sammuseadjad" (1932), novellitsükkel ,,Ema" (1934), ning rida teisi teoseid kajastasid seda otsustavat pööret maarahva elus, teravat vana ja uue kokkupõrget talupoegade teadvuses, mida põhjustas ühismajandite loomine auulides ja paiksele eluviisile siirdumine. Teerajavaiks rahvuskirjanduses said eepilise haardega romaanid ,,Sõdur Kasahstanist" (1949), ,,Ärganud maanurk" (1953), neist esimeses käsitletakse Suure Isamaasõja teemat ning teises Kasahhi töölisklassi kujunemist Oktoobrirevolutsiooni eelses Kargandas. Romaane kannab kodumaa armastuse tunne. Hiljem on kirjanik naasnud novellivormi juurde. 1959 valitakse Müsrepov NSVL Kirjanike Liidu juhatuse sekretäriks, ta on olnud korduvalt Kasahhi NSV ja NSVL Ülemnõukogu saadik, organiseerinud Aasia ja Aafrika kirjanike kokkutulekuid Kesk-Aasias. 1967
annaabi.ee 
