kuna viksemgi muutus ajaloos vib muuta kik oleviku ja tuleviku, lhestades ajapiiri. Niisiis nagu ma juba tlesin juhtus see 19. sajandi alguses, kui mul tekkis erakordne vimalus kasutada hte nendest kallistest ajamasinatest. Ma rndasin lbi aja. See sit kestis kuskil 4 tundi ja mul hakkas tsiselt paha sellest. Ma ei astunud kohale judes ajamasinast vlja vaid see viskas mu alla, taevast. nneks olin ma langevarju selga pannud nagu eelnevalt oli soovitatud ning ma maandusin pehmelt keset Prantsusmaad hel ilusal l. Mul polnud rna aimugi, kus ma olin nii et ma vtsin vlja kaardi, mille olin kodus kaasa pakkinud lisaks paljudele muudele vidinatele. Napoleoni asukoht asus minust tpselt 11 kilomeetri kaugusel, nii et ma hakkasin kohe liikuma, selleks et enne koitu sihtkohta juda. Mind mbritsesid mustad ja solgised tnavad, iga viimnegi tnavanurk oli rpane. Kui pike tusma hakkas oli minu kaugust Napoleonist veel 1 kilomeeter, nii et ma
Tummpi telefon helises. Ta ei ärganud. Maaret ajas ta üles. Tummpi võttis vastu. Doktor Aropohja räägib Tummpile kõik ära. Kui doktor kõne lõpetab avaldab ta kaastunnet ja lõpetab siis kõne. Tummpi on pikka aega vait. Maaret küsib mis juhtus. Tummpi ütleb kurvalt: "Mikke on surnud". Maaretil hakkab Tummpist kahju. Ta kallistab teda. Ma surin jalgratta avariis. Kõik toimus silmapilkselt. Ma sõitsin vastu parkimisautomaati ja lendasin kõrgele ja kui ma maandusin siis mu pea läks vastu kõnnitee äärt ja loomulikult ei olnud mul kiivrit peas ja mu pea sai viga ning see järel ma surin, kuna oli suur verejooks. Hommikul helistas Tummpi emale ja isale. Nad olid väga väga kurvad. Kuna isa oli välismaal tööreisil siis tuli ta esimesel võimalusel koju. Tummpi rääkis õnnetusest ka Mikke tüdrukule Roosale. Roosa rääkis Tummpile. Kui Roosa koju läheb küsib ta ema: "Miks nii kurb". Roosa vastab: "Mikael on surnud". Ema tunneb Roosale kaasa. 5
Yaris juhtus. Ning meid viidi mahalaskmisele. Mina olin peaaegu viimases reas. Nad viisid meid ühele kaljuastangule mäekitsuse ees ning hakkasid automaadist tulistama. Kõige ees seisnud inimesed kukkusid mäekitsusesse. Kui kord minu kätte jõudis, hüppasin ma mäekitsusesse; mul oli tunne, nagu oleksin ma terve igaviku langenud. Ma maandusin inimkehade peal, mis moodustasid verise massi. Sellest massist kostus oigamist ja halisemist, paljud liigutasid ennast ikka veel, sest nad olid vaid haavatud. Seejärel tulid sakslased ja politseinikud ning tulistasid või lõid ellujäänud surnuks. Sama saatus ootas ka mind. Üks sakslastest või politseinikest haaras mu jalast ning keeras mu ümber, nii et mu nägu jäi ülespoole
annaabi.ee 
