ning valgusel on algusest peale ka vari. Tema kunst armastab elu, ülistab ilu ja värvide harmooniat. Renoir keskendus ajatutele teemadele. Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast. Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu ja lõuend pakkus talle võimaluse süveneda oma lemmikteemasse läbi ja lõhki. Tema viimast maalimishooaega nimetatakse punaseks perioodiks, sest ta võttis kasutusele mahlakamaid toone. "Tuuleiil", "Madame Monet pojaga" "Tualett" "Akt päikesevalguses" "Püha Markuse väljak Veneetsias" Pissarro maalis prantsuse maaelu, maastikku ja põllul töötajaid. "Pesunaine" "Härmatis" Sisley oli Prantsuse imperssionist,maalis maastikku. (Argenteuil?) Manet ostis temalt maali "The bridge at Argenteuil" . Huvitus taevast, lumest. "Snow
Delacroix´d, Rubensit või Corbet´. Vastupidi, nende pärandit on tema töödes näha. 1901. a kunstnikul 60. eluaastat ning tema kuulsus oli kandunud üle maailma, aga ta ise vaevles liigesereuma käes. Renoir kolis soojemale LõunaPrantsusmaa rannikule. Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. LõunaPrantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega. Tema viimast maalimishooaega nimetatakse sestap punaseks perioodiks. Samal ajal tegeles ta ka skulptuuriga, juhendades abilist savi voolimisel, kuna ta enda käed enam piisavalt ei liikunud. Elu viimasel, 1919. aastal, külastas Renoir veelkord Louvre'it, et näha oma töid rippumas vanade meistrite kõrval. Renoir suri 3. detsembril 1919. The Theater Box, 1874 by Pierre-Auguste Renoir, Courtauld Institute Galleries, London
Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Renoir pööras valu energiaks, ning loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised. Lõuna-Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega, ning tema viimast maalimishooaega nimetatakse selle pärast punaseks perioodiks. Veelkord reumat trotsides tegi Renoir hulljulge avastusretke, pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid. Renoir suri pärast piinarikast agooniat.Oli aegu, kus ta ei sallinud ennast, ometi ei mõelnud ta väidetavalt enesetapust. Renoir´ viimasel, vahetult enne surma valminud maalil on kevadised anemoonid. See justkui tõotaks uut elukevadet. Looming
Prantsusmaa rannikule. Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis. Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Peagi Renoir tõdes: "Mina loobun. Käimine viib kogu mu tahtejõu ning maalimisele ei jää midagi. Kui mul on valida nende kahe vahel, valin maalimise." Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Lõuna- Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega. Tema viimast maalimishooaega nimetatakse sestap punaseks perioodiks.Renoir tegi avastusretke pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised. Renoir suri pärast piinarikast agooniat. "aerutajate eine", "Tütarlaps lehvikuga, "Loozis" Degas on impessionist seetõttu, et pöörab tähelepanu valguse probleemile,maalib heledate toonidega ja püüab fikseerida looduse mööduvai
arvestades tuli ta eluga enam-vähem toime. Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Renoir pööras valu energiaks, ning loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised. Lõuna-Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega, ning tema viimast maalimishooaega nimetatakse selle pärast punaseks perioodiks. Veelkord reumat trotsides tegi Renoir hulljulge avastusretke, pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid. Renoir suri pärast piinarikast agooniat.Oli aegu, kus ta ei sallinud ennast, ometi ei mõelnud ta väidetavalt enesetapust. Renoir´ viimasel, vahetult enne surma valminud maalil on kevadised anemoonid. See justkui tõotaks uut elukevadet. Looming
Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Renoir pööras valu energiaks, ning loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline 13 karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised. Lõuna-Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega, ning tema viimast maalimishooaega nimetatakse selle pärast punaseks perioodiks. Veelkord reumat trotsides tegi Renoir hulljulge avastusretke, pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid. Renoir suri pärast piinarikast agooniat. · http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/impressionism/renoi r/tekst.htm 14
annaabi.ee 
