Need võivad tunduda küll töötlemata või juhuslikult tehtud, kuid ainult kunstnik tunneb, et ta on tuttav oma materjalidega ja teadis, kuidas saada kõige täpselt nii kuidas ta end tundis. Tõepoolest, Nolde on üks väheseid akvarell kunstnikke, kes otsis ettenägematuid vee koostisosana oma stiili. On väga tähelepanuväärne, et need maalid näivad ja meenutavad kui nõudlik ja kangekaelne iseloom maalikunstnikul oli, kuid ikkagi paljastab ta palju ilu ja oma tulihingelisust.
tagasihoidlikud, kuid kooskõlastusid hästi interjööri kavanditega. Võib öelda, et esemed vajasid suhestumiseks samasugust keskkonda, et muutuda elavaks ja tähenduslikuks. Üksikesemetena jäid need natuke liiga nõrgaks. De Stijl’i firmamärgiks võib pidada pigem selle liikmete tehtud maale, mis olid õigustatud ja töötasid hästi nii eraldiseisva objektina kui kooskõlas teiste asjadega. Oma osa on siin kindlasti maalikunstnikul Piet Mondrianil. Tagantjärele tõusis De Stijl’i liikmetest olulisemaks tegijaks mööblikujundaja Gerrit Thomas Rietveld. Ta oli pigem tagasihoidlik ning ei sekkunud intriigidesse ega teoreetilistesse väitlustesse ning oma kirjalikke töid avaldas vähe. Seetõttu jõuavad De Stijl’ile iseloomulikud tõekspidamised tema töödesse katsetuste ja isiklike vormirännakute kaudu. (Paulus 2011) Rietvieldi “uue ajastu” mööbli otseseks inspiratsiooniallikaks
On iseloomulik, et seal, kus Repinil ilmneb ,,hea stiil", langeb tema kirjanduslik andekus. Oma ,,barbaarse stiiliga" oskas ta väljendendada selliseid peeni mõtteid ja tundeid, et kohati võiksid talle kadedad olla isegi professionalsed sõnameistrid. Repini realism kirjanduses, samuti kui maalikunstiski, oli innukas ja kirglik ega kaldunud kunagi välisnähtuste naturalistliku kopeerimiseni. Repinil-kirjanikul oli samasuguse ereda temperamendiga realistlik stiil nagu seda oli Repinil- maalikunstnikul. Igaüks, kes hakkab lugema Repini teost ,,Kauge, kuid lähedane", veendub juba esimestest lehekülgedest peale, et sellel suurel maalikunsti suurmeistril oli erakordne kirjanduslik anne. Peamiselt belletristi anne. Sealjuures aga, nii kummaline kui see ka ei oleks, ei tunnistanud enamik tolleaegsete ajalehtede ja ajakirjade retsensente ja kriitikud Repini kui kirjaniku annet. Peaaegu iga tema esinemist trükis võtsid nad vastu üksmeelse laimuga, kusjuures selles laimus
ausammas, kuid peagi võeti sihiks tänada vabastaja-keisrit temanimelise eestikeelse keskkooli aleksanrikooli asustamisega. Raha selleks pidi kogunema annetustest. Raha kogumiseks ja kooli rajamiseks oli vaja riigivõimude luba(s.t tuli asutada vastav sihtasutus), mida hakatigi taotlema 1863.a. Aktsiooni lülitusid mitmed rahvusmeelsed haritlased, nagu Jakob Hurt ja lauluisa Kreutzwald, tuge saadi ka Cimzelt ja Peterburis töötavalt kuulsalt eesti soost maalikunstnikul Johann Kölerilt. Võrumaal koolmeistri peres sündinud ja vennastekoguduse vaimus üles kasvanud Hurt oli tollal veel Tartu ülikooli teoloogiatudeng, kes oli juba tähelepanu äratanud oma tegevusega Õpetatud Eesti Seltsis. Nii tekkis paljude rahvusmeelsete isikute vahel koostöö mingi konkreetse eesmärgi nimel. Peterburis märkimisväärset mõju omavad baltisakslased suhtusid Aleksandriakooli ideesse paraku tõrjuvalt ja nii venis loa saamine kuni 1869
annaabi.ee 
