Referaat Eesti hobune Koostas Tuuli Vellend 5. A klass. Eesti hobune Mereliselt pehme kliima, õhuke paerähkne mullastik, erisugune taimkate ja isoleeritus on põhjustanud Läänemere saartel koduloomade eripära. Iidse päritoluga maakarjast, maalambast ja eesti hobusest on püsima jäänud maakri ja eesti hobune. Vanad eestlased nimetasid teda lihtsalt "meie hobuseks", hiljem kutsuti teda ka "liivimaa hobuseks", pidades silmas selle tõu levikut Eesti, Liivi ja Kuramaal. Kirjanduses esineb veel klepperi ja topeltklepperi nimi. Tänapäeval aga tuntakse teda lihtsalt saaremaa hobuse nime all. 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel omandas eesti tõug hobusekasvatajate seas üleeuroopalise
Kuna erinevaid lambatõuge on palju, siis annavad nad ka erinevat villa. Kõige väärtuslikum vill on meriino, mida saadakse meriino lammastelt (pildil) ja mis on väga pika (keskmiselt 6-10 cm pikk) ja peenikese kiuga. Eriti peene kiuga villa segatakse ka siidiga. Vill on väga krussis ja elastne. Aastas saadakse meriinolambalt 3-6 kg pesemata villa. Eestis kasvatatakse villa saamiseks peamiselt lambaid. Meil on oma lambatõud mustapealine, valgepealine ja räägitakse ka maalambast. Viimane elab peamiselt saartel ja on teistega võrreldes vastupidavam ja peenema-pehmema villaga ~4~ KITSEVILL KASMIIRKITS. /Capra hircus laniger/ See loomake on pärit Himaalaja nõlvadelt Tiibetist. Kasmiirkitse nimetus tuleneb India Kashmere nimelisest provintsist. Tänapäeval kasvatatakse kasmiirkitsi peamiselt Hiinas. Hiinas saadakse umbes pool maailmas toodetavast kasmiirvillast (umbes 10 000 tonni toorvilla aastas)
Ta on üldiselt viljakam, kui tumedapealine. Valgepealine lammas on saadud eesti maalammast ristates sevioti lambaga. Ka sevioti tõug on pärit Ühendkuningriikidest. Chevioti mägedest, mis asuvad Inglismaa ja Sotimaa piiril. Eesti maalammas väikese kehamassiga, täiskasvanud uttedel 30-40 kg. Vill ebaühtlik, sarvedega, valge villaga loomade kõrval oli ka pigmenteerunud villaga lambaid. 30- aastatel kutsus Eesti riik kokku komisjoni, kes pidi otsustama mis maalambast saab, kuna kasvatajad ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega. Komisjon võttis otsuse vastu, et eesti maalamba tõugu ei tunnustata ja tõuraamatut ei hakatud pidama. Peale seda maalammaste arvukus langes ja praktilised farmid hävisid. 50- aastatel, kui käidi Lõuna-Eesti farmides ringi, siis öeldi, et maalambaid oli järgi jäänud 15% Lõuna Eesti farmidest. 2003. aastal on Eesti registreeritud Eesti Maalambakasvatajate ühing
annaabi.ee 
