Teadlased tunnistavad, et jääkilp on sulanud juba tuhandeid aastaid ja kui sulamine jätkub samas tempos, võtab veel seitse aastatuhandet, et jää kaoks sootumaks. Inimese tegevusel polevat asjaga pistmist. Ainus asi, mis jääkilbi päästa võiks, on uue jääaja saabumine. Teiselt poolt on NASA uurijad satelliidimõõtmistega kindlaks teinud, et ajavahemikus 1978–1996 kaotas Arktika igal aastal 36 000 ruutkilomeetrit jääd ehk peaaegu Eesti-suuruse maalahmaka. Kümne aastaga kaob 2,8 protsenti Arktika jääpinnast. Kõige enam sulab jää Kara ja Barentsi meres – 10,5 protsenti aastakümne jooksul. Kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris tõuseb enam kui 50 protsenti, on Amazonase vihmametsad kadunud. Ning mida inimene praegu üleüldise soojenemise peatamiseks ka ette ei võta, merepind hakkab tõusma ja pühib minema nii mõnegi saarerahva. Selliste ennustustega
(Allan 2004:16). Kui kõik Islandi head karjamaad olid juba kasutusele võetud, siis pidid seiklushimulised hinged pilgu vabade maa-alade otsinguil veelgi kaugemale suunama. Nii Norras kui ka Islandil tapmises süüdi mõistetud lindprii Eirikr Punane purjetas kümnenda sajandi teisel poolel 725 km lääne suunas, et leida uus maa, 13 mille olemasolust oli juba mõningaid aastaid kõneldud. Viimaks avastaski ta ühe kõleda maalahmaka, aga et uusasukaid ligi meelitada, andis ta sellele ahvatleva nime - Gröönimaa (st Roheline maa). Selle nime andis ta peaaegu täielikult jääga kaetud maale, et seda tulevastele asukatele külgetõmbavamaks teha trikk, mida kinnisvaramaaklerid veel praegugi tihti praktiseerivad. Tema kavalusest oli abi sellesama sajandi kaheksakümnendatel aastal seadis ennast saarele sisse mitmesajast sisserändajast koosnenud koloonia, mis elatus põllumajandusest ning
tuua loomulikkus, mida linnakeskkond eitab ning luua koht, kus inimesed saaksid otseselt suhelda looduse ülevoolava elujõuga. SAKSAMAA LINNAPARGID 20. SAJANDI ALGUL 20. sajandi esimesel kümnendil loodi Saksamaa linnades palju uusi parke; nende arv tõusis veelgi peale I maailmasõda. Parkide kujundus oli mõõdukas ning haljastuses kasutati ainult kohalikke taimeliike. Stadtpark Hamburgis on üks kõige huvitavamaid näiteid uuest tüpoloogiast. Park katab muljetavaldava 178 ha suuruse maalahmaka, mille kujundas linnaarhitekt Fritz Schumacher 1909. a. Pargi plaan on kujundatud korrapäraselt ümber sirge, u 2 km pikkuse kesktelje. Piki telge paiknevad ruumiliselt ja funktsionaalselt kõige tähtsamad elemendid: monumentaalne peasissepääs, ristkülikukujuline terrass ja järv. Järve juurde on paigutatud muruplats - avatud ala, mida piiravad puud -, ning staadion, mille geomeetrilised vormid lõpetavad haljasala idaosa. Taimestiku kontseptsioon järgib ideed luua sari haljasaladest
annaabi.ee 
