klassi. Õppepingid olid musta värvi, üles tõstetavate klappidega. Laual olid tindipotid, kuhu kasteti sulg ja kirjutati. Klassi ees oli suur musta värvi puidust tahvel. Õppeained olid sarnased praegustega, aga veidi pealiskaudsemad. Vahetundidel jalutati paarikaupa mööda koridori. Tihti olid vanad mõisahooned ümber ehitatud koolimajadeks, kus olid säilinud keerdtrepid, võlvlaed ja aulates ümmargused tugisambad ornamentide ja kujutistega. Maakoolidel olid omad aiamaad, kus kasvatati juurvilju ja marju. Suvel käisid lapsed aias peenraid rohimas. Aiasaadusi kasutati hiljem õpilastele lõunasöögi valmistamiseks. Koolis oli palju leninlikku õppetust. Peaaegu kõik õpilased olid algul oktoobrilapsed, kes kantsis viisnurkset Lenini pildiga rinnamärki. Hiljem oldi pioneerid, kandes igapäev punast kaelarätti, mis oli kohustuslik. Eesti iseseisvus ja koolid muutusid tänapäevasteks
Samas ei pruugi igaüks ise leida teed nende võimaluste kasutamiseni. Peaaegu 50 protsenti Eesti rahvast elab Harju maakonnas. Harjumaa on eelistatuim maakond, kuna seal asub meie pealinn ja tänu sellele on sealses piirkonnas kõige rohkem võimalusi teha karjääri, saada hea haridus, nautida kultuurielu. Võib jääda mulje, et sealsed inimesed on eelistatud seisuses. Siiski see pole nii, igal piirkonnal on oma eelised. Tõesti on nii, et linnakoolide keskmised tulemused on kõrgemad kui maakoolidel, kuid see ei tähenda, et lapsed, kes käivad maakoolis on kõik rumalamad, pigem on kontrast maapiirkonnas suurem, kuna maale tulevad elama enamasti need, kelle finantsseisund ei võimalda elu linnas ja on üsna tavaline, et need kellel on rahalisi raskusi, on ka raskusi hariduse omandamisega või tööl suurepäraste tulemuste saavutamisega. Isegi kui me suudaks koguda kõik Eestis hetkel viibivad inimesed ühele väljakule, ei oleks nad seal võrdsed
Õpilastel on sellest kergem ja seljavalu ei ole. Olen kindel, et õpilased on õnnelikud selle üle ja soovivad, et võimalikult rohkem on e-õpikuid. Aga kui vaadata riigi poolt või kooli poolt, siis võib näha, et e-õpikud ei kergenda riigi või kooli rahakotti, kuna kõik need e-õpikud on üsna kallis uuendus. Esiteks, e-õpikud eeldavad spetsiaalset tarkvara, mis võib olla väga kallis ja paljudel koolidel (eelkõige maakoolidel) pole võimalusi rakendada seda. Teiseks, et kasutada e-õpikuid, on vaja võimaldada igal õpilasel ja õpetajal ligipääsu e-seadmetele, mis jälle on seotud rahaküsimusega. Kes ostab õpilastele e-seadmeid? Vanemad vaevalt saavad ja on nõus seda teha. Riigi jaoks aga see oleks väga kulukas. Raha on vaildamatult tähtis selles küsimuses, aga vaatame teisi olulisi aspekte. E-õpik on tähtis ressursside kokkuhoidmisel
õpilasi täis topitud. Klassis levisid 3 parasiidid, nakkused ja tuberkuloos. Ei olnud ebaharilik, et koolis pesti põrandaid ainult neli korda aastas. Veevärk oli üksikutes koolides ja kaevud olid lahtised. Paljudes koolides puudusid wc-d, mis olid asendatud lagunenud välikäimlatega. Osades koolides puudusid isegi eraldi tualetid poistele ja tüdrukutele. Mõnedel maakoolidel oli oma puuviljaaed või vähemalt üksikud viljapuud. Järjest rohkem hakkasid koolidele appi tulema naiste ja koduperenaiste seltsid, kes muretsesid istikuid ja lilli. Üldiselt oli nii, et mida ida poole, seda vähem oli koolidel maad. Koolitalusid kasutasid üldiselt koolijuhatajad või siis oli maa õpetajate vahel ära jagatud ja rendile antud. Koolilõunad üldiselt ei olnud. Kuigi peale iseseisvumist loodi mõned supiköögid, kadusid need varsti
annaabi.ee 
