Siit ka dialektika ja trias. Teine tugev mõjutegur oli Rousseau. Tänu Rousseale on Hegel hiljem oma süsteemi huvitatud ka praktiliselt rakendama. Teoseid: ,,Teaduse loogika", ,,filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", ,,Õigusfilosoofia põhijooned". Hegeli dialektika eelkäija antiigist on Herakelitos. Oma ajastust oli ta mõjutatud Fichtest ja Schellingist. Fichte oli Minast teinud esimese printsiibi. Kuid sellest lähtepunktist oli võimatu maailmatervikut haarata. Fichte: Mina loob endale mitte-mina. Teesile järgneb antitees. On vaja sünteesi. Tees ja antitees -> süntees(tees) ja antitees -> süntees jne. Hegeli jaoks ei ole dialektika mitte ainult meie mõtlemise vorm vaid ontoloogiline tõelisuse eneseliikumise tegelik vorm. Kogu maailmaprotsess on Hegeli jaoks vaimu eneseväljendus. See toimub kõikjal kolmes astmes: 1. Esimeses staadiumis on maailmavaim "iseeneses olemises". Teda vaatleb loogika. 2
immanentseks jõuks ja looduslikuks seaduseks, mis juhib maailma arengut. Kõiges, mida me ümberringi näeme, on teatud osa üldisest valitsevast logos`est, ja igas üksikus nähtuses on tema logos`e seeme selle üksiku nähtuse struktuur, tema printsiip. Elusatel kehadel on selleks printsiibiks nende hing. Inimesel mõistuslik hing, hinge juhtiv jagu – to hegemonikon, mis on osa maailma valitsevast mõistuslikuks jõust. Antud asjaolu oli eelduseks, et inimene oleks võimeline maailmatervikut mõistuslikult tunnetama. Inimene teab midagi siis, kui ta on tunnetanud maailma mõistuspärasust, sellestsamast pärineb aga ka tunnetav instants inimeses, mõistus, olles järelikult tunnetatavaga olemusühtne. Inimese surma järel eraldub hing kehast ning lakkab olemast isiksuslike omaduste kandja. Kuigi hing elab inimese kehalise 4 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. surma üle ei ole ta surematu
valikul kui ka saadavate tulemuste humanistlikus rakendamises edasistes tegevustes. Tõde, hüve, õnn, õiglus, ilu, võim, vabadus, tulevik jmt kõige üldisemad mõisted kategooriad - ,,värvivad" kogu inimlikku olemist, kujundavad kõiki tegutsemismustreid. Kui filosoofia oleks ,,kõige teooria", siis tähendaks see, et filosoof(ia) seaks enda ülesandeks luua kõikehõlmav maailmakirjeldus ja mõtestus, mis võtaks kokku ja sünteesiks kõikide teaduste saavutused. Niisuguseid maailmatervikut uurimisainena hõlmavaid pürgimusi on ajaloos olnud, tänapäeval on seesugune spekulatiivne natuurfilosoofiline totaalsus täiesti võimatu, viljatu ja ka tarbetu. Filosoofia käsitlemisel ,,ükskõik mille teooriana" peaksid kindlasti olema täidetud järgmised tingimused: filosoofiliseks arutluseks kerkivad küsimused peavad pakkuma üldist huvi, arutlejad peavad opereerima kõige üldisemate, abstraktsemate, mõistetega, arutlus peaks olema kvaliteetne, s
annaabi.ee 
