sajandi lõpul 1780. aastal tekkis Eestis mitmeid harrastusteatreid. Näiteks rajas vabahärra Fr. Von Rosen Virumaale Kiikla mõisa oma lastele harjutamiseks ja külaliste lõbustamiseks koduteatri. Teine harrastuslik erateater tekkis Paldiskisse, kus üks kohtuametnik laskis maja suure saali omal kulul teatriks ümber ehitada. Paldiski meelitas etendustega kohale tallinlasedki, näiteks Kotzebue. 18. sajandi lõpul sai Eesti korraks oluliseks kohaks ka maailmateatri seisukohalt. Nimelt suunati Tallinnasse riigiametnikuna tööle tol ajal Euroopas väga populaarne saksa draamakirjanik August von Kotzebue (1761-1819). Autori rohkem kui 200 näidendist suurem osa olid melodraamad või lustmängud, terava intriigiga, must-valgetele kontrastidele üles ehitatud lood, kus võitis väikekodanlik moraal. Ilmselt tabas Kotzebue tolleaegse publiku maitset, sest ta oli 18. sajanid lõpus Euroopas üks mängitavamaid autoreid ning teda võrreldi Moliere`iga
Enamik viimastest on keskendunud lastelavastustele, kuid mõned (nt. ,,Von Krahli Teater" ja ,,Theatrum") taotlevad ka muid eesmärke. Tänaseks on muutunud ka teatrielu väline pool: rahvusvahelised rännud ja õpingud on nüüd noorema põlvkonna kogemuse endastmõistetav osa. Eestisse on tulnud palju külalislavastusi, ja Eesti teatrid on ise edukalt esinenud rahvusvahelistel festivalidel. Ideede ja mõjude vahetus tundub küllalt elav, ja enamik praegusi maailmateatri nähtusi on meilgi mingil moel esindatud. Lisaks tuleb märkida, et teatrite koosseisud ja juhtkonnad on viimase kümnendiga tunduvalt noorenenud. Eesti teatri kohta võib üksnes nentida, et ühiskonna otsese peegeldamise või vastustamise asemel on see viimasel kümnendil eelistanud abstraktsemaid vaimseid, psühholoogilisi ja kunstilisi huviasetusi. Näiteks Merle Karusoo sotsioloogilised lavastused on silma torganud just oma erandlikkusega.
Tema stiil oli jõuline: kontrastid, tugevad kired, dünaamilised massistseenid. 4. Mida kujutab endast psühholoogiline realism teatris? Nimetage kaks lavastajat, kelle rezii on psühholoogilis-realistlik. Põhjendage. Psühholoogiline realism on midagi tavalist, midagi mis ei ole uuenduslik. See on piiritlemata ja hinnangulisena kasutatav. Psühholoogilist realismi iseloomustab sisu puudumine. Alusepanijaks peetakse 50-60. aastate Pansot. Maailmateatri võrdluses Panso seotus Stanislavskiga. Emblemaatiline autor Anton Tsehhov. Tegelaste hingeelu suhted fookuses. Realistlik kuivõrd ta esitab lugu inimsuhetega jne, taotledes psühholoogilist kajastamist täpselt(-malt). Nii palju kui on erinevaid lavastajaid, nii palju on ka erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Üsna tihti seotakse psühholoogiline realism kokku stanislavskiliku näitlemisega, kuulutatakse peavooluks ning võrdsustatakse kunstilise konservatiivsusega.
annaabi.ee 
