Keskaegne filosoofia Dualistlik maailmakäsitlus oli vastandamine, nt: taevane ja maine jne., oli harmoonia. Samas kui hierahiline maailmakäsitlus oli astmeline ehk igal asjal on Jumala poolt ettenähtud koht. Keskaegse filosoofia eripära seisneb selles, et see muutus maailmaseletuse vahendiks. Patristika üritab usulist maailmavaadet põhjendada filosoofiliselt samas, kui skolastika üritab seda põhjendada loogiliste arutluste abil. Realism väidab, et üldmõiste on üle üksikmõiste, kuid nominalism väidab, et üksikmõiste on ainus reaalne mõiste. (Eksisteerivad vaid üksikesemed) Müstitsism väljendus isikliku suhtega kõrgema olendiga. (ekstaas jne.)
Sellised ekslikud ulualused, mida on üha edasi pärandatud ja mis on lõppkokkuvõttes muutunud peaaegu et inimese liigi- või põhiomadusteks, on näiteks: et on põsivad asju, et on ühesuguseid asju, et on asju, aineid, osasid, et asi on see, mis ta näib olevat, et meie tahe on vaba, et see, mis on hea minule, on ka iseenesest hea. VÕIMUTAHE Teistest kõrgem on vaid üks motiiv ja see motiiv on võimutahe. Sellele mõistele rajab Nietzsche oma maailmaseletuse. Võimutahe on kosmiline printsiip, mis toimib kogu reaalsuses mitte ainult inimeses. Ehkki Nietzsche ülistab tahteinimese jõudu, jõud on üks Nietzsche lemmikmõisted, ja ehkki ta kirjeldan võimutahet kombekohaselt taltsutamatu, vägivaldse ja halastamatuna, ei ole ta heroism mingi mehise militarismi, mingi ebaintelligentse tooruse ülistus. See on koht, kus Nietszchet tavaliselt valesti tõlgendatakse
Loodi head ühendusteed teede parandamise ja sildade ehitamise teel. Villa ja siidi tootmine tõusis kõrgele tasemele. Eriti kataloonias läks hoogu mereasjandus ja laevade ehitamine. 3 Keskaja filosoofia Keskajale omane maailmanägemus juurdus Rooma imp. langusest tunduvalt varem. Haarab 2-3.saj.-14. saj., sest hilisantiigi mõtlejate õpetuses olid juba valdavaks teoloogilised ideed. Filosoofia kaotas oma iseseisvuse, muutus koos teiste teadustega teoloogilise maailmaseletuse vahendiks. Rooma riigis oli usk oluline – tohutus imp. oli in. muudetud tähtsusetuks osakeseks – otsis üha enam pääsemist üleloomulikust maailmast. Keskaja filosoofia jaotatakse 2-ks suureks perioodiks: Patristika – e. kirikuisade õpetus – kujutab endast kristluse filosoofilist põhejndamist ja süstematiseerimist (Augustinuse pärispatu õpetus, paavsti võimu alustest jne. Jumalariigist e. katoliku kirikust. Usk peab alati eelnema
oludes usuvad, kuidas uskumused muutuvad kultuurilise miljöö osaks, kuidas interpreteeritakse inimeste kogemusi ja millised võivad olla mingite uskumuste pooldamise tagajärjed. (Eksamiküsimused: 1. Millist tüüpi religioonidefinitsioone religioonisotsioloogias kohtab? 2. Mida religioonisotsioloogia uurib?) Religioonisotsioloogia kujunemine Varased sotsioloogid tegelesid palju religiooniga. Sotsioloogia sünd - ühiskondliku arengu tulemus. Kristliku maailmaseletuse kõrvale tekkisid alternatiivsed seletused; kui kristlikku (praktikat jm) alates 19. sajandist enam iseenesestmõistetavaks ei peetud, hakati uurima-vaatlema religiooni kui inimtegevust, inimeste poolt loodut. Arusaam, et vähemalt osa religioonist on inimeste loodud (ja et ka ühiskonnakord on inimeste loodud). Teised lähenemisvõimalused religioonile saavad seetõttu võimalikuks. Mõistuspärane lähenemine, ka religioonis. Religiooni uurivate distsipliinide teke. Klassikud:
annaabi.ee 
