olnud: 1) Antiikaja loomuõigus – Loodussüteem oli esikohal. Levis muutumatuse idee – kõik tõde, õige ja hea oli muutumatu, nii ka seadus. Lisaks rõhutas Aristoteles eesmärgipärasust ehk teleoloogilisust. Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed, inimese omad mitte. Inimkond püüdleb täiuslikkuse kui eesmärgi poole. Oluline on õiged teadmised eesmärgist – nt teadmised õiglusest on oskused õiglast õigust luua. Lex aeterna – igavene maailmaseadus, Cicero, Kreeka-Rooma. Kui inimeste õigus ei tugine loomuõiguse alusele, sii on see amoraalne. Kui miski on tõesti loomuõiguses olemas, siis inimeste seadustes see realiseerubki. Õigluse allikas on looduslik õigus ja õiguse allikas inimeste õigus. Õiguse allikas peab olema õigluse allikas. 2) Keskaja skolastiline loomuõigus Sillaks antiikaja loomuõiguse ja keskaja loomuõiguse vahel on keiser Justinianus „Institutionese“, milles piiritletakse 3 liiki õigusnorme,
poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente. Kui valitsejad ei suutnud tajuda õiget eesmärki, ei saadud ka eesmärgipärast, loomuõigusele vastavat tulemust (st türannialt ei maksa oodata õiglast õigust). Kreeka-rooma filosoofilistes ning õiguskäsitlustes kinnitub, et nii eluta kui ka elusat loodust hõlmav igavene maailmaseadus on õiglase ja ebaõiglase piiritlemise kriteeriumiks nii riigi kui õiguse osas. 8. Teoloogilised õigusteooriad. Antiikaja arusaama kohaselt oli jumalikustatud loodus alati ise eksisteerinud, kristluse dogmaatika (usuõpetus) kohaselt on vaid Jumal ise primaarne ja igavene. Tema loob maailma, mis on ka igavene. Jumal üksinda teab, mis alati on olnud, sh mis on tegelikult õiglus ja õigus, hea ja kuri. Teoloogilistes teooriates on põhipostulaadiks (põhilauseks) see, et õiguse sisuks
mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente. Kui valitsejad ei suuda tajuda õiget eesmärki, ei järgne ka eesmärgipärast, loomuõigusele vastavat tulemust (st türannialt ei maksa ilmselt oodata õiglast õigust). Kreeka-rooma filosoofilistes ning õiguse käsitlustes kinnistus tulenevalt: nii eluta kui ka elusat loodust hõlmav igavene maailmaseadus (logos; Cicero nimetas: lex aeterna) on kriteeriumiks õiglase ja ebaõiglase piiritlemisel nii riigi kui ka õiguse osas. Seejuures Cicero piiritleb lex aeterna osas: 1) loodusseadusi (reguleerivad mõistuseta loodust); 2) eetilis-õiguslikke seadusi (moraal; hea/õiglase ning kurja/ebaõiglase vahekord). Cicero leidis, et kui miski (nt õiglus) on tõesti loomuõiguses olemas, siis inimese seadustes see alus realiseerubki
annaabi.ee 
