2011). Võitjariigid võtsid suurel määral üle kaotajate riikide territooriumid ja sõjatööstused, et vältida nende järjekordset ülestõusu. Sõjakuritegude kohtuistungid toimusid jõudsalt, hukates ja vangistades mitmeid suuri sõjakurjategijaid. Miljoneid inimesi saadeti riikidest välja, sest nad ei kuulunud enam selle riigi koosseisu, kus nad sõja ajal elasid. Lisaks sellele olid paljud riigid täielikult laostunud ja endiselt potentsiaalsed ohud maailmarahule, mis andis ainest järgnevateks konfliktideks. Euroopas lõppes sõjategevus maailmaga võrreldes natukene varem, ehk 8. mail 1945, kui Saksamaa alistus. Saksamaa oli täielikult purustatud ja suuremad liidrid vangi võetud või hukatud, eesotsas Hitleriga, kes sooritas oma maa-aluses punkris enesetapu. Peale sõda oli kurvaks reaalsuseks aga see, et sõda kestis erinevates variatsioonides edasi, toimus massiline
sõjategevust. Kennedy ja NSV Liidu liider Hrustsov vahetasid läkitusi, maailma rahu rippus juuksekarva otsas. Lõpuks 28. oktoobril teatas NSV Liit, et võtab raketid maha. Sellele vastuseks USA lõpetas Kuuba blokeerimise. Tuumasõja oht oli selleks korraks möödas. USA viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu peale sihtivad raketid. Peale Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse "kuum liin" riigipeade jaoks. 5) Vietnami sõda 1964-1973 Vietnami sõda ei kujutanud endast otsest ohtu maailmarahule, kuid üliriikide suhteid häiris siiski. (1961-72 ei kohtunud NSVLi ja USA juhid kordagi) Vietnami sõjas olid vastamisi: Ida Lääs Moskva Washington sotsialism kapitalism I etapp: Indo-Hiina sõda 1946-1954 Vietnam oli olnud Prantsusmaa koloonia. Teise maailmasõja ajal oli Vietnam Jaapani võimu all. 2
Neid vaateid levitati Riikliku Propaganda Talituse kaudu, mis muuhulgas korraldas ka vastavaid rahvuslikke massikampaaniaid. Peamiselt nendel põhjustel kindlustas Pätsi autoritaarne režiim rahva enamuse toetuse ning mingit arvestatavat opositsiooni riigis välja ei kujunenud. Suurimad ohud Eestile lähtusid väljast, sest rahvusvaheline olukord teravnes 1930ndate teisel poolel kiiresti. Tõsiseks ohuallikaks nii maailmarahule kui ka Eesti iseseisvusele kujunesid stalinlik Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid sõjaliselt ja muutusid järjest agressiivsemaks. Samaaegselt ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Rahvusvahelisi kokkuleppeid Eesti julgeoleku tagamiseks sõlmida ei õnnestunud – selleks Eesti välispoliitikal jõudu ei jätkunud ja maailm huvitus Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) muredest liialt vähe
annaabi.ee 
