kirjandus erinevatelt teadusaladelt vastavalt lugejanõudlusele nii eesti kui tõlkeautoritelt, võõrkeelset õppematerjali hangitakse lähtudes nõudlusest. Laste- ja noorsookirjandus - oskuslik valik väikelastele ja õpilastele mõeldud teatmeteoseid ja teaberaamatuid; eesti autorite lastele ja noortele mõeldud ilukirjandus, parim valik kaasaegsest laste- ja noorsookirjanduse tõlgetest ja maailmaklassikast. Tõlkeline ilukirjandus - klassikaline ja kaasaegne tõlkeline väärtkirjandus; muud valikud lähtudes lugejanõudlusest. Tarbekirjandus - hangitakse eeskätt laiemate valdkondade kohta: üldine majandus, õigus (sh. seaduste kommenteeritud väljaanded), tehnika, tervishoid, põllumajandus, aiandus, käsitöö jms. Ajaviitekirjandus - vastavalt võimalustele valik ajaviitekirjanduse kõikidest
Ta oli Hermaküla trupi liige ideede genereerija ja otsingute osaline. Tartu-aeg lõppes Undil dramaatiliselt ning ta lahkus sealt. Esimesed 10 aastat töötas Unt peamiselt väikeses mõõtkavas: eelistas väikest lava, väikest truppi ja lühikesi etendusi. Tema isikliku repertuaari dominandiks oli algusest peale klassika. Eesti klassikutest olid talle kõige lähedasemad Tammsaare ja Luts, nad jõid olulisteks ka hiljem. Maailmaklassikast huvitasid teda 19 sajandi romantikud. Ta lahendas kirjanduse ja teatri vahel kõikumise viimase kasuks, samas ta ei loobunud kirjanduslikust tööst. Teater oli tema jaoks iseseisev kunstiala, mis ei tulene kirjandusest. Ta toetas lavastused kirjanduslikele tekstidele, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta neid töötles, kasutades erinevaid tekstiloomise strateegiaid. Ta andis oma näitlejatele rohkem vabadustki lavastajad tavaliselt, samas ta lõi lavastuse
Sõja järel, kuni 1949. aastani võib rääkida nn. järel- eesti ajast (määratluse on käibele võtnud Madis Kõiv ja seda laiendanud Maie Kalda – Kõiv 1999: 273; Kalda 2001: 572) – perioodist, mil eksisteerisid ja toimisid veel sõja- 26 eelsed kultuurimustrid ja -kogemused. Teatris avaldus see mh. repertuaaripildis: lavastati palju dramaturgiat, mida oli mängitud enne sõda, samuti rahvusklassikat; ka nõukogude näidendite hulgast valiti kunstiküpsemaid teoseid. Maailmaklassikast lõi Kaarel Karm, kes oli juba sõja eel pälvinud tähelepanu oma Shakespeare’i rollidega, 1945. aastal „Estonias” Andres Särevi lavastuses karge ja mehiselt traagilise Hamleti kuju. Järelkasvu hakkas teatritele andma teatriinstituut (1946–1950; viimane, III lend lõpetas 1951), instituudiga samal aastal avati Tallinnas ka balletikool. 1945. aastal loodi Teatriühing. (Varasematest organisatsioonidest meenutagem 1917. aastal toimunud I eesti
annaabi.ee 
