Friedebert Tuglase kõrval esindavad rühmituste aja proosat eriti ilmekalt Jaan Oks ja Oskar Luts, kumbki talle eriomasel viisil. Jaan Oksa teostes on peamiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Oksa esimesed ajalehtedes avaldatud jutud on valdavalt realistlikud. ("Naisevõtmine") Noor-Eesti väljaannetes ilmunud Jaan Oksa proosateosed, nagu "Küla", "Tume inimeselaps" ja "Vaevademaa", lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. Oksa kohta on nii kaasaegsed kui ka hilisemad kirjamehed lausunud tähelepanuväärselt tunnustavaid sõnu. Rühmitustest eraldi seisis Oskar Luts, kes alustas ja hiljem ka jätkas realistina, kuid vahepeal tegi põike uusromantikasse. Saavutas kiiresti populaarsuse oma realistlike komöödiatega ("Paunvere", "Kapsapea") ning eriti jutustusega "Kevade". Ent kohe pärast esimeste teoste avaldamist püüdis ka
eriomasel viisil. 47 · Jaan Oksa teostes on pealmiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Noor-Eesti väljaannetes ilmiunud J. Oksa proosateosed nagu ,,Küla" (1910) , Tume inimeselaps" (1912) ja ,,Vaevademaa"(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. · Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist "Mäeküla piimamees" (1916)
· F.Tuglase kõrval on esindavad rühmituse ajal proosat eriti ilmekalt Jaan Oks ja Oskar Luts , kumbki talle eriomasel viisil. 93 · Jaan Oksa teostes on pealmiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Noor-Eesti väljaannetes ilmiunud J. Oksa proosateosed nagu ,,Küla" (1910) , Tume inimeselaps" (1912) ja ,,Vaevademaa"(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. · Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E. Vilde viimasest romaanist "Mäeküla piimamees" (1916).
annaabi.ee 
