kohtlevad kõike nagu neil oleks hing, Uutšö lausa vastas, et kuulis Ekke saabumise kohta kividelt. Uutšö röhutab harmooniat haldjate, loomade ja loodusega. Mehed söövad siis forelli ja löhet ning Uutšö lahkub. Järgmine hoomik kui Ekke käed telgist välja sirutab, et ulatuda kellegi tundmatu poolt alati ta telki ette jäetud piima anumat leiab ta hoopis kohaliku kadetust tekkitavat jahi oskustega Jürga. Too ei suhtun Ekkese kenasti, väidab, et tema telgi ees on luusinud kiskjad ning ta peab ettevaatlikum olema. Kui ekke ka oma telgi ümbrust uurib keiab ta über visatud anuma ja mõistab, et Jürga on siin tüli norimas, lausub talle, et siin pole mingeid loomajälgi ja ta on petis kes siin terve hoomik on luusinud. Ekke ähvardab söödikud talle peale nõiduda kuid Jürga karjub ära joostes, et ta juba tema peale on. Lüpsmine pole ültse lihtne porodega neile ei meeldi isegi oma vasikaid toita, sa pead olema osav ja välkkiire kui tahad head
..Tessa lasi spetsiaalselt uue roa valmistada. Ja nad sõid õhtust ja läksid voodisse. Tessa oli varemalt oma ümmardajale selle esimese roa andnud- kaks kukke jne.., et ta viiks need virsikupuu alla, kuid oli unustanud öelda, et ümmardaja Federigot ootama jääks Nii kõlasidki kolm koputust, mis oli ka üks nende märguannetest. Tessa teeskles, et magab. Kuid koputati veel, ja Gianni ajas naise üles. Naine ütles et: aa jah, see on mingi tont, kes viimasel ajal pidevalt ringi luusinud. Gianni oli kohkunud, ütles, et praegu ei tohiks kellelgagi midagi juthuda, kuna tema on oma palveid lugenud jne. Naine otsustas seepeale väita, et ta teab, kuidas tondist lahti saada, et talle oli seda palvet õpetanud naiseremiit, kui ta arg oli tundunud. Ja et nüüd oli palju parem, kui ta oli Gianniga koos. Nõidus: Gianni peab sülitama siis, kui Tessa ütleb. Tessa alustas oma palvega: tont mine ära, mine
Kevad hakkas pikkamisi lähenema. Lund oli üksi metsades tükati leida, kuna lagedad kohad ammugi paljad olid. Risti talus, kus muidu käredal talve ajalgi rahu ja rõõm olid valitsenud, ei pandud seekord kevade tulekut suuremat tähelegi. Siin olid inimesed nagu uimastatud. Sepa lõbusat jutuvestmist ja südantkergitavat naerumürinat ei olnud ammugi enam kuulda. Priidu »oli sestsaadik, kui ta nägi, et tema keeletut keelt keegi ei mõistnud, hoopis tummaks jäänud. Ta ei luusinud enam külasid kaudu ümber, sest ta häbenes ennast inimestele näidata; ainus kõht, kuhu ta veel ajuti jala tõstis, oli Villu sepapada. Muidu aeles ta enamasti päevade kaupa selili sängis või 177 istus kusagil nurgas ja vahtis nukral näol enese ette maha. Ka Mai oli alati tõsine ja sagedasti kurb; tema ainsad rõõmsad silmapilgud olid need, mil ta salamahti sepa seltsis viibis ning selle mehe surematut elurõõmu enesele mõjuda laskis. Krõõt ootas pikisilmi rätsep Flittergoldi
annaabi.ee 
