Liikus ta mööda Sinaloa rannikut põhja kuni jõudis Culiacani linna. Ta täheldas ka, et teekonnal läbitud maa polnud võimeline ülal pidama väga suurt loomade ja sõdurite hulka. Selle peale siis Coronado jagas oma ekspeditsiooni mitmeks väiksemaks grupiks ja ajastas nende edaspidise liikumise nii, et karjatamise maa ja veekogud saaksid taastuda. Mööda liikumisteed siis kindlate intervallidega lasi Coronado püstitada laagreid, et hoida varude toomise tee avatud. Kui luureretked ja planeerimine oli valmis, siis Coronado juhtimisel hakkas esimene rühm sõdureid ratsa ja jala kiirelt liikuma, seejärel pidi ülejäänud osa ekspeditsioonist kindlate intervallidega jupphaaval järgnema. Coronado lahkus Culiacani linnast 20 aprillil 1540 ja liikus mööda rannikut Sinaloa poole. Maa mida mööda liiguti, oli karm. Siis jõuti Sonora jõeni, mindi üleselle ja liiguti mööda sellekülge peaaegu selle lätteni
vaimustusega lapsepõlveunistuse täitumise üle. Samadest kirjadest selgub rõõmustamise tegelik põhjus- igasugune aktiivne tegevus on parem, kui tagavarapolgus kopitamine. Alles pärast ohvitserikraadi omandamist selgus, et Vene armee oli saanud JK isiksus veel ühe tubli võitleja ja juhi. Esmajoones paistis JK rindel silma isikliku vapruse ja külmaverelisusega riskantsete luureretkede juhtumisel. Koju saadetud kirjade põhjal võib järeldada, et ohtlikud luureretked olid JK jaoks teretulnud vahelduseks halligavas kaevikusõjas. Suurema osa sõjast tegigi ta läbi luurekomando ülemana, hiljem rooduülemana. JK võimeid ja oskusi sõjalisel alal tõestab ennekõike tema aumärkide kogu. Kahe aastaga jõudis ta omandada nn. Rindeohvitseri kohustusliku lahinguordenite komplekti. Ohvitseride seal hinnatuim vapruse märk- Georgi orden- jäi küll saamata, aga küllap tulenes see üksnes sobiva juhuse puudumisest.
Jaanuaris 1919 jõudsid esimesed põhjakorpuse osad rindele. Esialgu Põhjakorpuse juhatajaks kindralmajor Rodzjanko. Juunis 1919 nimetati Põhjakorpus ümbes Loodearmeeks. Sõjasündmused Murdelahingute nädal 2-6. jaanuar 1919. Murdelahingud aktiivne kaitse. Seni oli rahvavägi lihtsalt taandunud. Nüüd senine taktika muutus. Üritati anda vastasele vastulöök, kaotatud punkt tagasi võtta. Sõgavad tiibmanöövrid, luureretked vastase tagalasse. Tegelikkuses sellised vaenlase häirimised olid alanud juba detsembris 1918. algust tegid nendega soomusrongid. Tuleb uuesti mainida kapten Juhan Pitkat. Organiseeris Eesti sõjalaevastiku. Dessandid. Midagi suurt nendega ei saavutatud, kuid see tekitas Punaarmee tagalas segadust. Paigutati hulk väeosi hoopis ranniku kaitsele, see nõrgestas Punaarmeed. 2.01.1919 Soodla jõe ääres Priske saeveski. Polkovnik Otto Heinze. Kalevlaste malev lipnik Tõnsoniga eesotsas
annaabi.ee 
