Ta kujutas dramaatilistes toonides inimkonda varitsevaid globaalseid ohte ja rikutud vahekorda loodusega, Varasemast intiimsest loodussuhtest kasvas jõuline lüürika, mis imetles rahva elujõudu ja visadust, ülistas kodutruudust kõige karmimateski tingimustes. Kunagine nooruslik armastuslüürika täienes emaliku kiindumise ja mõistva toetava suhtumisega järelpõlvesse. Lisa teostest: Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu silgust" (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus ,,Antud ja võetud" (1981). Merilaasi rikka ja loomuliku keelega lastevärsid on ilmunud raamatutes ,,Kallis kodu" (1944), ,,Päikese paistel" (1948), ,,Turvas" (1950), ,,Veskilaul" (1959), ,,Lugu mustast ja valgest" (1962), ,,Lumest lumeni" (1982) ja valikkogus ,,Kui vanaema noor oli" (1983). Lühiproosa ,,Eilsete perest" (1975) sai 1976. aastal F. Tuglase auhinna. Merilaasi
Kuid varsti läks ta ka sealt ära. 1892.aasta oktoobri algupoolel üüris ta endale Hezeli ( praeguse Juhan Liivi ) tänavas väikese korteri. Siin kirjutas liiv 8-9 päeva jooksul palavikulises loominguhoos valmis ,,Varju". Samuti koostas ta ka oma luuletuskogu ja jutuvalmiku ,,Kümme lugu" käsikirja. Selle müüs ta kirjanik Schakenburgile, kelle kirjastusel ilmus esimene Liivi raamat 1893 aastal. Hoopis raskem oli, aga leida kirjastajat ,,Varjule" ja luuletuskogule. Selles olukorras hakkasid Liivi juuures ilmnema vaimsed häired: tal tekkis ebaloomulikke kahtlusi oma ümbruse suhtes, kirjanik hakkas kujutlema, et teda jälitatakse. Aasta lõpul andis Liiv Tartu korteri käest ning sõitis Avispeale. 1893 aasta veebruari algupoolel asus ta tagasi Alatskivile, kus lõpetas ,,Käkimäe käo" ja kirjutas ,,Nõia tütre". Peale pikka otsimist oli ka ,,Vari" leidnud kirjastaja-see ilmus 1894 aastal Tallinnas G. Pihlaka juures. Siitpeale eemaldas raske haigus
,,Kuukressid" (1969) Aktuaalsete sotsiaalsete motiivide käsitlemist väärtustas isikupärane lüüriline tunnetus. Nende aastate loomingust tõusevad esile ka patriootilised Eesti-luuletused, millest üldtuntuks said rannapääsukese ja Põhjaranniku kujund, ning tööinimest väärtustavad värsid. Erksat ühiskondlikku taju näitasid ka luuletused, mille lähtekohaks olid tollal alles üldisemalt teadvustamata inimkondlikud ohuprobleemid. Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu silgust" (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus ,,Antud ja võetud" (1981, 2.tr.1985). Paljus tagasivaatelisi, kohati valusat resignatsiooni väljendavaid värsse väärtustab elutarga humanisti selginud eetiline maailmatunnetus. Veel on kirjutanud "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948), "Turvas" (värsslugu, 1950), "Veskilaul" (värsslugu, 1959), "Lugu mustast ja valgest"
annaabi.ee 
