juurde" (1964) on täis optimistlikust ning kompromissitut luulet. Alles neljas luulekogu ("Saatja aadress") näitab luuletaja sisulisuse ja vormilisuse arengut. Luules väheneb laululisus ning vormi mitmekesisus. "Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972" 1972. aastal valminud kogu "Saatja aadress ja teised luuletused 19681972" avaldamine keelati Tervikuna ilmus see 1989. aastal Selles kogus loobus Rummo traditsioonilisest luuletamistavast, mida peeti modernistlikuks muutuseks Autor hakkas kirjutama vabavärsse, mis meenutavad proosat Minimalistlik Oluline teksti paigutus, sõnade ruumisuhted paberil Kompositsiooni on kavandatud sihikindla analüütilise hoiakuga ja see puudutab nii füüsilist vormi kui ka sisu Analüütilisus tuleb ilmsiks niisiis ka ruumipeegeldustes, omaette teemaks saavad sellised suhted nagu "pealall", "pealsees", "paralleelseltmitteparalleelselt", "pidev
1964 ilmus järgmine kogu "Tule ikka mu juurde", kus optimism taandub, tekivad hamletlikud "olla või mitte olla" probleemid. Hea ning halva vahekorda kujutab Rummo läbi lapse. 1966. aastal avaldab Rummo ühe oma tuntumatest kogudest "Lumevalgus... lumepimedus", kus ilmneb autori eksperimenteeriv huvi keele vastu. 1972. aastal valminud kogu "Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972" avaldamine keelati, tervikuna ilmus see 1989. aastal. Antud kogus loobus Rummo traditsioonilisest luuletamistavast, mida peeti modernistlikuks muutuseks. Autor hakkas kirjutama vabavärsse, mis meenutavad proosat. 2001. aastal ilmus luulekogu "Kohvikumuusikat". kogus väljendub vabadusiha sidemete katkestamine ja soov tagasi pöörduda maailmamerre. Kirjandusteadlane Rein Veidermann on kirjutanud: "Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset," Lisaks luulele
olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja ka poliitik. Rein Veidemanni sõnul Paul- Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset. 1972. aastal valminud kogu "Saatja aadress ja teised luuletused 19681972" avaldamine keelati ära. Keelati ära sest, sellel ajal oli Nõukogude aeg. Kuid lõpuks ilmus tervikuna see ikkagi 1989. aastal. Selles kogus Paul-Eerik Rummo loobus oma traditsioonilisest luuletamistavast. Ta hakkas selle asemel kirjutama vabavärsse, seda on ka näha, sest luulekogu on kirjutatud väga vabas vormis. Puuduvad komad, lause lõpus olevad punktid ja ka lause alguses olevad suured tähted. Selline kirjutamisviis meenutab vägagi proosat. Peale läbi lugemist oli mul sama tunne selle luulekogu kohta, mis ennegi lugemist. Väga palju jäi arusaamatuks. Esimene arvamus oli kohe, et selline luulekogu ja kirjutamis viis üldse ei
Rummo kirjutas traagilist kodu- ja isamaaluulet. · Suurem muutus Rummo loomingus algas 1960. aastate teisel poolel. 1960-ndate aastate lõpul muutus Rummo luule päevakajalisemaks. Uuenenud poeetilises stiilis eelistab Rummo argielu seiku esitada ehedalt ning taotleb mõju pigem tehtud valiku kui metafoorika kaudu. o 1972. a. luulekogu "Saatja aadress ja teised luuletused" Rummo loobus ootamatult traditsioonilisest luuletamistavast. Ta loobus kaunitest sümbolitest ja hakkas kirjutama vabavärsse, mis oma lihtsusega meenutavad proosat. o Ta on kirjutanud ka laulutekste, millest eriti kuulsaks on saanud laulud filmist ,,Viimne reliikvia", näiteks ,,Põgene, vaba laps" · 1970. aastate alguses põrkas Rummo looming tsensuuritõkete vastu. Üsna varsti pärast seda
annaabi.ee 
