Vanuse ja okupatsiooni sarnasuste kõrval on Pechorini elu tegelased sarnased üksikisikutega Lermontovi elus. Kriitikud uskusid, et Werner põhineb Pyatigorski elanud doktoril Maieril ja Varvara Lopuhhinas Vera'il, kelle afäär Lermontoviga lõppes, kui ta abiellus mõne teise mehega. Lermontovi eakaaslased viitasid ka tema luuletustele oma argumentide toetuseks. Nad ühendasid Pechorini mõtteid paljude tundidega, mida Lermentov väljendas oma luuletades. Pechorin kajastab Lermontovi romantilisi Kaukaasia kirjeldusi ja tema vene ühiskonna kriitikat. Lermontovile ei meeldinud võrdlusi. Teises tema romaani väljaandes lisati eessõna neile ja teistele väidetele vastamiseks. Eessõna väidab ta, et Pechorin esindab pigem korrumpeerunud põlvkonda kui üksikisikut. Ta pöörab tähelepanu ka kriitikutele, kes uskusid, et romaan on ebamoraalne. Ta ütleb neile, et romaan kujutab endas üksnes oma ühiskonnas tunnistajaks olevaid
Tartu linnakoolis. Läti juurtega Gailit oli silmapaistev romantiline proosakirjanik, kelle looming viib inimesed hallist argipäevast eemale. Midagi Siurust... Siuru nimi tähendas lõokest, mis pärines ,,Kalevipojast", millele ilmet andis luule, kõmuline ja ennast reklaamiv seltskondlik tegevus. Siuru luuletajad olid emotsionaalsed ja müstilisemad kui varasemad autorid. Siuru põhimõte oli ärritada kodanlasi- luuletades lilledest ja armastusest, ajal mil oli sõda. Midagi Siurust... Siuru tegevust võib kokku võtta lööklausega CARPE DIEM! ehk tõlkes naudi hetke. Rühmituse esimesed suuremad ettevõtmised olid album, mis sisaldas liikmete loomingut, lisaks ka Suitsu, Ridala ja Aaviku loomingut. Siuru oli oma hiilgeajal eesti kirjanduses olulisem kui proosa. Siuru väärtus... Armastusluule viimine uuele tasemele
Lepiku ,,Laulik" jutustab nukra loo lauliku möödunud elust, luuletuses on kandvaks igatsev meeleolu, suur rõhk on minevikul ja asjadel, mida toona väärtustada ei osatud. Luige teos algab kõleda ja tühja, elutu tundega, kuid kasvab läbi ridade valuks ja lõpuks ka lootuseks. Kareva on oma teose ilmselgelt kirjutanud nii, et lugeja tunneks sellest õhkavat kirge ja janunemist, tundeid, mida naine ilmselt ise luuletades tunneb. Runneli ,,Täna ma luuletan" on ehtne näide sellest, kui meisterlikult kirjanik suudab ühte luuletusse kokku pakkida nii rõõmu, kui ka nukruse, näilise ükskõiksuse, kui ka lõpmatu kire ja elujanu. Näiliselt on kõik luuletused meeleolult erinevad, kuid siiski jääb kõrvu kumama mingi ühine noot. Kõik luuletused, olgu nad kuitahes erinevad, kannavad ühtset sõnumit- loometöö on enamat,
meeldinud. Talle jäi kirjandusega tegelemiseks üle ainult õpingutest üle jääv vaba aeg. Ta ei saanud nii sügavaid kirjandusalaseid teadmisi kui Petrarca. Isa saadab ta 14- aastaselt Napolisse. Kohalik valitseja oli kultuuri ja kaunite kunstide soosija. Napolis elades puutub kokku kirjandusega. Pälvib oma loominguga tähelepanu. Samamoodi nagu Alighieri ja Petrarca, abiellub Mariasse. Tema armastatu on reaalne, kelle armastuse võitmiseks hakkab Boccaccio pingutama, eelkõige luuletades. Tal õnnestub võita Maria soosing, kuigi Maria oli kõrgemast soost. Oli inimesi, kes väitsid, et Maria oli Napoli valitseja sohitütar. Boccaccio nimetab teda Fiammetta'ks (itaalia keeles 'leek'), millega kirjeldas nende suhte kirglikkust suhte alguses. Mõne aja pärast Maria tüdines Boccacciost ja leidis endale uue kallima. Sellest lähtuvalt kirjutab ta teose „Fiammetta“, mis on proosajutustus. Seda peetakse
14-aastaselt saatis isa ta Napolisse, eelkõige õppima. Samal ajal oli Napoli ka majanduslikult õitsval järjel. Kohalik kuningas oli kaunite kunstide, kirjanduse soosija. Napolis elades kuulus Boccaccio kirjanduslike ringkondadega kokku ning pälvis oma loominguga tunnustust, tähelepanu. Samamoodi nagu Petrarca armub ka Giovanni Mariasse. Luust ja lihast naine erinevalt eelnevatest. Tema armastuse võitmiseks hakkab pingutama, eelkõige luuletades. Võidab Maria soosingu. Maria oli kõrgemast soost, vbl isegi Napoli kuninga mitteametlik tütar. Boccaccio nimetab teda Fiammetta (itaalia k. diamma leek, tuli). Vbl kirjeldas see suhte tormilisust. Esmalt Boccaccio õnnelik, rahul. Mingi aja pärast Maria tüdines temast, leidis uue kallima. Valus üleelamine. Sellest lähtuvalt kirjutab hiljem ühe oma silmapaistvaima teose ,,Fiametta". Peetakse esimeseks psühholoogiliseks teos, mis käsitleb naise tundeelu
annaabi.ee 
