kasvatamise oma hooleks ning täitis auga selle ülesande. Vassili Lvovits ei olnud kuigi andekas lüürik, kuid tegi luule alal usinasti tööd. Saabus aeg, mil tuli hakata tõsiselt mõtlema poisi õpetamisele. Sergei Lvovits lahendas selle mõnevõrra omapäraselt. Kooliõpetuse alguseks ning aluseks luges ta Euroopa keelte, eriti prantsuse keele oskust, mida ise valdas meisterlikult. Võõrkeel loeti omandatuks alles siis, kui oldi kodus kirjanduslikes vormides ja isegi luulestiilis. On hästi teada, et Sergei Lvovits alustas oma laste niisugust kirjanduslikku kasvatamist sellega, et luges neile ette oma lemmikut Molière'i. Kahjuks aga ei küündinud tegelik kasvatustöö kasvatusteni. Kodune kasvatus jättis poisile alatiseks vastikustunde prantsusekeelsete sõnade õppimise ja aritmeetika vastu, kuid andis suurepärased teadmised võõrkeeles ning ebatavalise eruditsiooni poeesias. Peamist kooli ei teinud Puskin läbi mitte lastetoas, vaid isa vastuvõtutubades.
1948. aastal avaldas autor teose teise osa. 1951 järgnes veel kolmas ja 1954 neljas osa. Kaudselt on romaanisarjaga seotuks peetud ka 1963. aastal ilmunud teost "Kodukäija", sest selle peategelases Ahasveeruses on äratuntav "Nimed marmortahvlil" kangelane Henn Ahas. 10 Aastal 1950 ilmus Kivikalt 100-leheküljeline poeem "See on see maa". Tegemist on Kivika monumentaalseima tööga luulestiilis, sest eelkõige prosaistina tuntud kirjanik oli varem kirjutanud vaid üksikuid luuletusi. Aastal 1957 ilmus Kivikalt veel ka lühijuttude kogumik "Tulililled". 2.6. Tõlked, Teosed Albert Kivikas tegeles ka väliskirjanduse tõlkimisega eesti keelde. Tema poolt vene keelest tõlgituna on Eestis ilmunud Nikolai Jevreinovi "Lõbus surm" (1922) ja Nikolai Gogoli "Surnud hinged" (1938). Teosed Kronoloogiline koondnimekiri Albert Kivika kirjutatud teostest (sulgudes on esitatud
ema rõõm. Laikmaa algatusel ilmus trükis rida teisigi luuletusi, nende hulgas ,,Ema laul", ,,Noor-Eesti" esimeses albumis. Laikmaa mõjus noorele Underile vabastavalt ja rikastavalt, äratas temas fantaasiat ja ootel olnud poeetilisi jõuvarusid. Olemussarnasus lõi ühise keele. Laikmaa tundis lõpetamatuse võlu elus ja kunstis. Midagi samataolist aimub Marie Underi olemust väljendavas individuaalses luulestiilis: mõni viimistlematus, lahtijäämine, avatus varub luuletusele kordumatu elulise pulseerivuse. Mõlematele oli võõras lõpetatud klassikalise täiuse ideaal. Luuletaja käsikirja jäänud värssides ja kirjades sellest ajalõigust tungib kohati isegi raevukalt esile motiiv: inimese inimlik õigus õnnele. See jääb varieeruma läbi kogu tema loomingu. Marie Underi ja Ants Laikmaa kui olemuslähedaste inimeste
Lähestikku paiknevad riimid annavad täielikuma riimiefekti. Seepärast on arusaadav, miks lastevärssidelt nõutakse paaris- ja ristriimi, kaugemad riimid ei ole siin kohased. (Mäger 1979: 85). Lapsepärase luulestiili tekkimises mängisid suurt rolli nn suure kirjanduse lapsepõlve- ja noorusluuletused, naiivromantilise luule traditsioon. Seega ei pea lapsepärases 52 luulestiilis mingeid erilisi lihtsustusi kasutama. (Ewers 2000: 213). Tähtis on õige tooni tabamine. Eestis on väga tugev lasteluule traditsioon, kuhu on oma panuse andnud ka suurepärased täiskasvanute-luuletajad Karl Eduard Sööt, Ernst Enno, Hando Runnel, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Ott Arder jt. Üldtuntud on lasteluuletajad Ellen Niit, Leelo Tungal ja Henno Käo. Sel sajandil on küll kurdetud, et eesti lasteluule tipus seisavad endiselt klassikutest vanad tegijad
annaabi.ee 
