Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus "Vaid vaimsus kui organism on vastava kultuurkonna süntees kõigest sellest tõusude ja mõõnadega ringlevast ehk tsükliliselt keerlevast arenguprotsessist, mis lade lademelt on aegade jooksul sünkreetiliselt kogunend rahva hinge ja iseloomu, temperamenti ja elutundesse, maailmavaatesse ja eetikasse, usku ja elutarkusse, luuleloomingusse ja ühiskondliku elu korraldusse, teotsemistaktikasse ja suhtlusnormidesse, huvide ja harjumuste ringi. Alles tervikuna on see igal rahval ainulaadne ja mitte ainult ei õigusta, vaid otse kohustab iga rahvast oma olemasolu eest hoolitsema kogu inimkonna kultuuripildi mitmekesistamiseks ja rikastamiseks." (Oskar Loorits "Eestluse elujõud") Muinasaja inimeste vaimse elu tähtsaimaks koostisosaks oli usund, mis kivi-, pronksi- ja
Suitsu ja A. Gailiti teostest, lisaks oli tal ka palju mõttekaaslasi välismaal. Enno loomingulise meetodi määras siiski ära väliskirjandus. Enno arvates oli luule ülesandeks ,,sõnade nõidusliku hurma abil" inimesi ,,jumaliku, ainsa keskuse poole meelitada." Sügavalt elamuslainesse haarava luule poole pürgimine saigi Enno loomingu peamiseks juhtmotiiviks. Trükki jõudsid Enno luuletused esmakordselt reaalkooli päevil, kuid tõsisemalt kiindus ta luuleloomingusse ajarkirjaniku-aastail 1902-1905, kus ta avaldas ,,Postimehes" ja ,,Lindas" umbes 70 luuletust. Samal ajal avaldatud Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luuletuste kõrval paistsid silma Enno nõrkused: sisuline ebamäärasus ja hämarus, pealiskaudsus, abstraktne ja ähmane üldlaad, ideeline kitsus ning asotsiaalsus. ,,Uued luuletused" (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma.
kellest kujuneb 20. saj üks kesksemaid luuleklassikuid. Pärast Juhan Liivi Under ja Alver, kes kannavad seda suurt traditsiooni läbi 20. sajandi. Alveri luulelised taustad: Ühisosa Underiga suureneb järjest. Ei alustanud luulega, vaid romaaniga ,,Tuule armuke". See oli soojendusperiood ja teeotsimise aeg oli 1920-1930ndatel, nagu ka naturalistlike joontega romaan ,,Invaliid" (1930) rannaolustik. Selles on näha, kuidas Alveril süveneb huvi elu varjupoolte suhtes, tekivad proosa ja luuleloomingusse kujud, mis on vastuolulised, kus on tegemist heidikute ja äraspidise saatusega inimestega. Hakkab väljakujunema tegelasgalerii, millesse olulise panuse annab üks tähelepanuväärsemaid tekste ,,Lugu valgest varesest" (1931) pole tavalises mõttes luulekogu, vaid poeem. Esimene kindel tõendus, et Alver on luulesse tulnud ja sellesse jääda. Tulek on pöördumatu. Joonistab poeemis välja moodsa aja haritlastüüpe jne. Uutmoodi naise tüpaazi loomine
annaabi.ee 
