pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta ütles, kui keegi meist tema ettepanekust merele minna suuremat ei hoolinud: "Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!" Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad, ning see meri ise, vaikne, virvendav avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud kurbus ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust.
pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta ütles, kui keegi meist tema ettepanekust merele minna suuremat ei hoolinud: "Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!" Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen- dama löövad kaldad, ning see meri ise, vaikne, virvendav avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud kurbus ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust
Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta ütles, kui keegi meist tema ettepanekust merele minna suuremat ei hoolinud: “Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!” Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus – ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad, ning see meri ise, vaikne, virvendav – avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud – kurbus – ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust
annaabi.ee 
