värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda. Toitumine Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja ka kilptäidest. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad taimehaigust "jahukaste" põhjustavaid seeni. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Suurbritannias kasvatatakse lepatriinusid aedade kaitsmiseks lehetäide eest. Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Näiteks on Austraalias elutsev lepatriinu Rhodalia cardinalis, kes viidi Ameerika Ühendriikidesse kosenillitäi hävitamiseks. Paljunemine
Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Seitse-täpp lepatriinu lehel istumas Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Seitsetäpp-
Eestis elab neist 51 liiki. Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata). Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp- lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid. Lutsernitriinu (Subcoccinella vigintiquatuor-punctata) maiustab naljaka nimega taimehaigust jahukastet põhjustavate seentega. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. 1.2 Hoiatusvärvuja Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus
Osa liike on ka toksilised ja kaitsevad ennast ärasöömise eest 36 Lepatriinusid Eestis üle 50 liigi. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Neid kasutatakse biotõrjes. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka (kõrvitsatriinu, kartulitriinu). Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kiililised keha ja tiibade mõõtmetelt suurimad putukad Eestis. Röövtoidulised, söövad nii vastsekui valmikustaadiumis teisi putukaid, sh meeleldi verdimevaid putukaid (sääsed, parmud jne).
annaabi.ee 
