ajalugu ulatub 1829. aastasse. Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner (1785-1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propakandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel
psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse. Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner (1785-1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propagandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. LÕÕTSPILLID Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel üsna kiiresti. Esimesed pillid olid ühe-, hilisemad kaherealised
hernhuutlikud võhikjutlustajad.6 Hoolimata sellest, et vennastekoguduste liikumine levis pietistide poolt ettevalmistatud pinnasel, oli sellel mitmeid pietismist erinevaid jooni. Esiteks vastupidiselt pietismile ei pidanud hernhuutlased sügavat teoloogilist haridust oluliseks, väites, et ka Kristuse apostlid ei olnud mingit usuteaduskonda lõpetanud, vaid lihtsad käsitöölised. Teiseks oli vennastekoguduste liikumisel niipalju erijooni, et neil oli pietistidest raskem luterlikesse raamidesse mahtuda.7 Vennastekoguduste esimesed saadikud, eesotsas Chriastian Davidiga jõudsid Liivimaale 1729. aastal. Siia saabunud Hernhuti vennad asusid õppima kohalikku keelt ja läbi viima kristlikku kuulutstööd. Õige pea saavutasid nad siinse rahva poolehoiu. 1736. aastal külastab ka Zinzendorf isiklikult Liivi- ja Eestimaad.8 Zinzendorfi reis oli väga edukas, ta pidas rahvast täis kirikutes mitmeid jutlusi. Tema isiksus ja sõnum võeti vaimustusega vastu
annaabi.ee 
