Ent kui kunsti õppijana, tean, et kõik see, mis mulle tundub lihtsalt maalitud olevat on saavutatud pika ja fokuseeritud tööga. Keerulist on impressionistide maalidel sellist, et need maalid on tegelikkuses ja ma usun, et on, väga sügavamõttelised. Nendes on peidus nukrus ent samal ajal ka rõõm. Nukrust on tahetud peita, kuid ikkagi kumab kurbus läbi mitme värvikihi. Osades minugi töödes olen maalinud ühel tunnil kurbusega, ent järgmine tund olen olnud väga rõõmsas ja lustlikus tujus, kuid kurbus, mis on töösse maalitud ei taha sealt kaduda. Sa võid maalida maalile mitmeid värvikihte, kuid sa ei saa peita kurbust, sest see on üks osa kunstist. Nii on see ka impressionismis, kui võtta ära see nukrus, siis muutuksid impressionistide tööd magusaks (nagu kunstiõpetaja ütleb) ja see stiil poleks, siis enam impressionism. Rõõm tuleb sellest, et on armastatud seda, mida on tehtud. Kui sa teed midagi hoole ja armastusega, siis paistab see ka välja
aastast – pärast väikest vaheaega – taas “Hea lapse” peatoimetaja. 1995. aastal oli ta Lastekaitseliidu toetajaliige, MTÜ Hea Laps esimees 1997. Praegu on ta ajakirja Hea Laps peatoimetaja (alates 1994. aastast). [1,2] Leelo Tungla ajakirja Hea Laps pildi leiab 5. Lisast. L. Tungla pere Leelo Tungal oli abielus Raimo Kangroga. Leelo ja Raimo tütred Kirke, Maarja ja Magdaleena kasvasid lustlikus ja pisut boheemlikus keskkonnas. Nagu isa ja emagi, on ka tütardest kasvanud tuntud vaimuinimesed. Maarja kõnnib ema jälgedes, temastki on saanud kirjanik. [1] Leelo Tungla perest leiab pildi 2. Lisast. Abikaasa surm ja leseks jäämine “Minu jaoks oli võib-olla natuke liiga vara sellist kontserti korraldada, ma ise poleks selle peale veel tulnud,” tunnistas helilooja Raimo Kangro lesk, kirjanik Leelo Tungal murduval häälel
lastele kui ka täiskasvanutele. Teos „Tappev uudishimu.“ Iraagi sünonüümideks peab eesti inimene ilmselt sõda, kaost, fundamentalistliku islami, inimõiguste puudumist, vaesust, kaost, surma ja nälga. Kuidas on asjalood tegelikult? Raamatu „Tappev uudishimu“ autor, kriisikolletele spetsialiseerunud ajakirjanik Ivar Soopan on töötanud aastaid Iraagis. Tema jutust selgub tegelik tõde sõjast ja päevavalgele tuleb iraaklase mõttemaailm ja üllatav elurõõm, lahkus ja lustlikus. Muidugi ei puudu saatest sõjakoledused: inimröövid ja enesetaputerroristid, mis on osaks Bagdadi igapäevaelust. Ivar Soopani eesmärk on luua Eesti inimesele pilt tegelikust Iraagist, mitte hägustatud USA propagandakonveierist manatud projektsioon jubedast Al-Qaeda tandrist. Saame teada, et Iraak on riik, kus inimesed käivad väljas ja naudivad elu, hindavad läänelike elumalle ja armastavad pidutseda ja tantsida. Ivar kirjeldab ka kuidas näeb välja ühe kriisikoldes töötava
annaabi.ee 
