" Mihkel Veske on märkinud, et 1876. aastal, et eesti taludes moodustasid viljapuuaiad 1/5 kuni 1/20 taludest. 1870 hakati rohekm õunapuuaedu rajama Lõuna-Eestis. Mõned talud rajasid koguni puukoolid. 20. sajandi alguseks oli õunapuuaedu juba üle kogu maa ja õunapuud aedades tavaliseks muutunud (Kask 2012 : 11) Nii nagu Arveliuski, kirjutab kahe taluinimese Mardi ja Liisa dialoogi vormis õunaseemne lugu ka Johann Wilhelm Ludwig Luce raamatus ,,Sarema Jutto Ramat, mis ma rahwale lustiks ja kassuks" 1807 viiendas loos ,,Õuna pu." Luce loos avaldatakse tänu mõisahärrale, kelle heatahtlikust soovist ärgitatakse maarahvast õunapuid kasvatama. Selles teoses on juba vihje ka õunapuude pookimisele, Mart otsib metsast metsiku õunapuuvõrse ja loodab, et hea mõisahärra talle omast õunapuuaiast parema sordi vitsakese annab, siin kirjutatakse metsiku --ja kultuurõunapuu kokkusobitamisest. Mart ja Liisa kavatsevad õunasaagi sakstele maha müüa
Töö tegemine oli vabade ja jõukate roomlaste jaoks alandav ning sellega tegelesid ainult orjad, võõramaalased ning vaesemad kodanikud. Rooma keisrid pakkusid rahva lõbustamiseks areenidel väga suurejoonelisi meelelahutusi. Suured inimhulgad tulid kokku, et vaadata näitemängu, sõjavankrite võidukihutamisi või veelgi julmemaid vaatemänge - gladiaatorite surmavõitlusi. Mõnikord lasti metsloomadel surmamõistetud ja relvastamata kurjategijaid pealtvaatajate lustiks lihtsalt lõhki rebida. Rooma teater Rooma teater ei saavutanud kaugeltki sellist taset kui Kreeka oma, kuigi roomlased võtsid sealt palju üle. Paljud kreeka näidendid tõlgiti ladina keelde ja kohandati Rooma oludele. Kutselised näitlejad olid peamiselt sisserännanud kreeklased, orjad või vabakslastud. Neid peeti ühiskonna alamatesse kihtidesse kuuluvateks. Orjapidajad suhtusid teatrisse kui tühisesse ajaviitesse õige põlglikult. Teatrihooaeg Roomas kestis aprillist novembrini
,,Meie," hüüab ta, ,,sõidame ette! No küll on ilus ilm, nii ilus, et lihtsalt hirmus!" Ja mõlemad kadusid silmist. Belikov muutus rohelisest valgeks ja otsekui tardus. Ta seisatas ja vahtis mulle otsa... ,,Lubage, mis see siis on?" küsis ta. ,,Või petab mind vahest silmanägemine? Kas gümnaasiumiõpetajatel ja naisterahvastel on viisakas jalgrattaga sõita?" ,,Mis siin siis ebaviisakat on?" ütlesin mina. Las kihutavad enese lustiks." ,,Aga kuidas see võimalik on?" karjatas ta, imestades minu rahu. ,,Mis te ometi räägite?!" Ta oli nii põrutatud, et ei tahtnud edasi tulla, vaid pöördus koju. Järgmisel päeval hõõrus ta kogu aeg närviliselt käsi ja võpatas, ning ta näost oli näha, et tal pole hea olla. Ja lahkus poolelt töölt, mis juhtus temaga esimest korda elus. Ega lõunastanud. Aga õhtu eel riietus soojemalt, kuigi väljas oli sootuks suvine ilm, ja komberdas Kovalekode poole
annaabi.ee 
