talvemõnust ei saa aru. Kuulatama jääb siis kodukäija äkki, Mis teeks karu keset tuiske, sahtlisse poeb peitu, kui tal pole suuski, uiske, välgutades päkki. kui tal pole kelku, saani ega saanisõiduplaani?! Pole karul karupükse, kindaid, salle, tutimütse. Vaesel metsaasukal on ainult karukasukas. KODUKÄIJA Kalju Kangur Vanaema kummutis elab väike lummutis, väike kodukäijalapsuke, naljakas ja paksuke. Vahel lükkab lahti SUUR VASTUVÕTT mõne sahtli, Eino Sepp piilub, ringi rabistab, Karukellad pauguvad, itsitab ja sabistad. külakoerad hauguvad, tapuritv täis lambiridu. Aga mõnikord, kui öö Aiapidu! Aiapidu! aegamööda kulub, istub sahtliserval ta Õhtu avab sultan Kõrvits, ja ulub
see kah mõni „oomen“ pole). Ja Jaan on säärane tüüpiline allaheitliku/lepitava/tallaaluse abikaasa võrdkuju. Narratiivi arenedes igastahes masendavad ja kurjakuulutavad (ehkki ma ise ütleks, et pigem rusuvad ja absurdsed, sest neid on pidevalt ja väga palju) detailid jätkuvad – tegelased sõidavad läbi märja ja inimtühja linna, vanatädi majalt koorub krohvi, selle seinad on täis soditud, aknast vaatab välja lumivalge näoga lummutis/vanamees, trepikoda haiseb „nagu ikka“ kuse ja praetud kala järgi. Margit ise aga rõhutab, kui väga ükskõik tal vanatädist on. Ja vanatädi ise näeb otseloomulikult samuti õõvastav ja rusuv välja – lisaks kõigele muule on tal peas roosa barett, mis „jättis tegelikult mulje, nagu poleks ta lihtsalt kiilakas, vaid lausa skalpeeritud“. („See oli kuidagi õõvastav. Jaanile tuli mõte, et oleks hea juba koju tagasi minna.“) Ja
«Teil on täna õhtul ees kohtamine.» «Jah,» vastas hämmastunud Phoebus. «Kell seitse.» «Jah, veerand tunni pärast.» «Falourdeli juures.» «Justament.» «Saint-Micheli silla lirva j,,uures.» «Peaingel Miikaeli, nagu palvetes öeldakse.» «Jumalakartmatu!» pomises vaim. «Naisega?» «Confíteor '.» «Tema nimi on ... » «Smeralda,» ütles Phoebus lustlikult. Vähehaaval tuli tagasi ta loomupärane muretus. 1 Tunnistan (lad. k.). 279 Selle nime juures pigistas lummutis ägedasti Phoebuse käsivart. «Kapten Phoebus de Chäteaupers, sa valetad!» Kes sel silmapilgul oleks näinud kapteni leegitsevat nägu, ta äkilist tagasihüpet, mis teda preestri pihtidest vabastas, ta uhket ilmet, millega ta oma mõõgapärast kinni haaras, ja selle raevunu ees mantlis mehe sünget liikumatust, oleks kindlasti hirmsasti kohkunud. See meenutas don Juani võitlust Komtuuri raidkujuga.* «Kristus ja saatan!» karjus kapten
annaabi.ee 
