haakusid lahti, ühendudes kergkoeliste, ent purusumatute kõhrsidemetega. Pikenduse ühest otsast sai vähepainduv, ent tugev saba, teine aga hargnes, enne kui peaajuni sukeldus, ja väljus kehast, andes tuge viiele massiivsele tiivale, harud omavahel ühenduses nahksete kokkusulanud sulgedega. Kolju lõhenes, et taas kokku kasvada, kuid kahest väljaulatuvast killust said vastupidavad sarvmoodustised, tippudest kaares. Lumehelvestest roosid rebenesid olematusse ja tüdruk astus lumisele murule. Paari meetri raadiuses oli maa valge. Kaugusest kandus temani mahe klaverimäng, nii erinev tuimadest nootidest vanas kirikukodas. Ta sirutas tiivad lahti ja lükkas end maast vabaks gravitatsioon ei suutnud ta tahet endale allutada. Liueldes jäises õhus, keskendus laps vaid helidele, mida kuulis ja nad andsid talle soojust. Ta ei tundnud viisi, kuid voog, mida nad saatsid, läbistas ta väikest süütut süda, pannes ta kiiremini lööma
· Visnapuu ei väljenda nii suurt ootust kevade See aasta tuleb kevad teisiti, ees, kui seda tegi Marie Under. · Ta pigem kirjeldab südamelähedasi pildikesi Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti, ja juba saabunud kevade mõju. ja kevad teisiti ja tuleb teisiti, · Kohati ta isegi manitseb mõistmatut päikest, Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti. kes kevadel oma päikesekiiri külmale ja lumisele maale kulutab. · Üks visnapuulikumaid jooni seoses (tiu-tiu peaks meenutama linnu häält) kevadega loodusluules on loodushäälte imiteerimine. (Lindude matkimine, vetevulinad jne- üheks näiteks oleks "Kolmas kiri Ingile.") · Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. (Seda väljendab "Sirelid õitsevad siiski." ) · Näib, et seoses Ingi kirjadega tegelemisega kadus Visnapuus kevadeülistus. Ta tegi
saabudes ka tema "süda pööripäeva rühib". Liigutavalt kirjeldab ta märga varakevadet: "Maa silmadeks on loigud,/ silmateradeks kuud./ Ümber lumised laigud, / vetes jalutsi puud." Või haletseb nõrka oraseliblet, esimest ... "Üsna nurganaise moodi, / kahvatu kui haige voodist, / lumest välja sulab oras. / Vesi künnivaos veel vilgub, / ning siis mulla sisse valgub / aegamööda mõttes aras." Ja manitseb mõistmatut päikest, kes optimistlikult oma kiirtesadu lumisele, külmunud maale kulutab. Kuis mõistmatult sa oma õitsmist pillud kesk luhalodu, ümber mil on hanged, kui unes puude rohelised hinged ja vete all veel metsad, niidud, põllud? Ühe kaunimatest looduskirjeldustest annab "Kevad". Visnapuu kirjeldab vastse kevade arglikkust, tema esialgset ettevaatust talve tugevuse ees ja, kui kord võim endale saadud, tema hoogsat ruttamist õitsemise ja päevasäraga käsikäes. Imelikult astub alla kevad kellukesi tilistades
annaabi.ee 
