Puhas valge värv, mis aastatega ei luitu, on suhteliselt hiline leiutis. Tal on pisut sinakas toon ja kõige efektsemalt mõjub ta siis, kui on palju tugevat loomulikku valgust. Vahemeremaades näiteks tundub nagu puhtad valged sätendaksid päikesevalguses helesinise mere ja taeva taustal. Kuid vähem intensiivse valguse puhul võivad nad tunduda päris külmad ja jäigad ning väärika vananemise asemel võivad nad üsna kiiresti muutuda luitunuks ja räpaseks. Interjöörid, kus kasutatakse koltunud valgeid toone, on väga silmapaistvad. Kui kõik on üles ehitatud looduslike materjalide tekstuurile, nagu puit, kivi ja pleegitamata kangad, on need sobivad keskendumise, mõtteselguse, puhkuse ja lõõgastumise jaoks. Tallinn 2009 Tallinna Tehnikakõrgkool Sinine
piserdamisega. Väga rammusat toitainerikast mulda ja sagedast väetamist tups-rohtliilia ei vaja. Igakevadisest ümberistutamisest ja mullavahetusest enamasti piisab. Tups-rohtliiliale sobib nõrgalt happeline muld. 2.3 Nõuded valguse suhtes Nõuab valgusrohket (eriti triibuliste lehtedega liik) või poolvarjulist kasvukohta, soovitatakse akna vahetus läheduses hoida. Suvel võib viia õue kaitstes teda otsese päikese ja tugeva tuule eest, muidu muutuvad lehed luitunuks ja läbipaistvaks. Liiga varjulises kohas venivad lehed välja. Triibuliste äärtega taim võib kaotada triibud. 2.4 Taime paljundamine Paljundamiseks võib eraldada varre otsas rippuva juurtega taime (tupsu) ja istutada eraldi potti. Seda ei pea tegema, kuna tütartaimed ei kurna emataime. Kui tups ei ole juuri kasvatanud, võib hoida mõnda aega veeklaasis enne istutamist. Samuti saab paljundada jagamise teel. 2.5 Kahjurid ja haigused Kedriklestad. Üldiselt ei esine haigusi. 3
Töö autor usub, et siiski suudab. Taolise kriitika vajalikkust ka tänapäeva uutes oludes põhjendab teatud määral Julia Kristeva mässu- käsitlus [J. K r i s t e v a, Sens et non-sens de la révolte. Pouvoirs et limites de la psychanalyse I. Paris, 1996.], mida on refereerinud Hasso Krull (Krull 1998: 136- 139). Kristeva lähtub praeguse aja uuenenud situatsioonist: mäss on saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks; mässu-teema on muutunud väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub kasutu ajaraiskamisena; maailm on lõpmatuseni reglementeeritud ning elurütm nii kiire, et kellelgi pole aega enam mässata: seetõttu lastakse meedial seda enese eest teha. Kristeva küsib, milline võiks olla tänapäeva mäss ning miks on seda nii raske ette kujutada. Ta leiab, et "uus maailmakord" on juba olemas, see on "normaliseeriv, samas vääratav (normalisateur et falsifiable)" (Krull 1998: 136).
annaabi.ee 
