Laaban on eriline, kuna tutvustas esimesena sürrealismi."Roosi Selaviste" - hakkas proovia erinevaid keelevõimalusi, sõnamänge. Juhan Smuuli „Poeem Stalinile“ - Paneküüriline luule ehk ülistav luule. Kirjutatud stalinliku režiimi jaoks, eelkõige kirjutati hirmust. Arvo Valtoni novellid 1960. aastatel "Rohelise seljakotiga mees" - nõukogude süsteemi ironiseeriv novell. "Kaheksa jaapanlannat". Viivi Luik Gorbatšovi võimule tuleku ajal ilmus Luigelt "Seitsmes rahukevad". Ta oli 20 aastat kirjutanud luulet, kuid see teos 1985 sai debüüdiks. See oli metafooriline romaan Stalini ajast, mis mõjus ausalt. Kaasaegne eesti kirjandus: Andrus Kivirähk, Mihkel Mutt, Indrek Hargla ja Tiit Aleksejev, Armin Kõomägi, Urmas Vadi, Mart Kivastik jt 1990 - vabanemine, raamatute tiraažid vähenevad. Peeter Sauteri "Indigo" oli midagi täiesti uut, kirjutati seda, mida sülg suhu toob. Sauter tõi sisse kõnekeelse dialoogi ning ebatsensuurse kõne.
Pirukad, magustoidud ja muud road vormiti taime- ning loomariigist võetud eeskujude järgi seene-, kala-, vähi-, muna- või linnusarnaseks. (1) Pidusöögi oluline osis oli lauakaunistus ehk üllatusroog, mis oli söömaaja omamoodi kõrgpunkt. Traditsioonilised üllatusroad olid värvitud sulestikuga paabulinnud ja luiged. Selliste lauakaunistuste tegemiseks jagati õpetusi kokaraamatutes. Kõigepealt tuli luigelt eemaldada nahk koos sulgedega ja kaelaga; liha praeti vardas ning pandi seejärel tagasi ,,sulerüüsse". Luike serveeriti kollases piprakastmega. (1) 14 4.2 Kaetud laud ja lauakombed Luksuseks ja sotsiaalseks tunnusmärgiks olid keskajal ka peened lauakombed. Mõõtuandev oli sel alal kõrgaadel, kelle käitumisviise püüdsid alamad kihid matkida. Etiketi järgi pidi söögilaud olema kindlasti kaetud linaga. (1)
Ning lõpuks on Herr Kopfschneider siin all, tema käest võib küsida. Sest kui pole jumalat ennast, tema poega ega neitsi Mariat, siis on ometi mõni püha mees olemas, kes inemist aitab. Nõnda on härra Mauruse majas. " ,,Mina ei hakka ometi mõnelt Kopfschneiderilt luba küsima," ütles Tigapuu põlglikult. ,,Peab küsima sellelt suurelt laualt, neilt toolidelt, sellelt kapilt, peab küsima isegi Goethelt ja Schillerilt seal kapi otsas, peab küsima kas või sellelt täistopitud luigelt, mis ripub lae all, kui aga härra Maurus seda käseb. Kõigilt peab küsima, kui nemad on jumala asemikud. Vanad ja targad egiptlased küsisid härjalt ja sitikalt, miks siis meie Tigapuu ei või küsida Goethelt ja Schillerilt. Ja teie, miks teie ei tulnud küsima?" pöördus direktor äkki Indreku poole. ,,Tigapuu ütles, et tema on küsinud meie mõlemi eest," vastas Indrek. ,,See häbemata inemine rikub terve minu kooli ära!" karjus direktor, sattudes uuesti vihahoogu.