hea vastuse. Vastuse alguses kiitis ta Saladmise küsimust ja rääkis siis loo ühes väga väärtsulikust sõrmusest. See sõrmus oli kuulunud ühele väga rikkale ja kuulsale mehele. Enne oma surma kinkis ta sõrmuse oma pojale, millega temal oli õigus kogu oma isa pärandusele. Nii jagati seda sõrmust põlvestpõlve, kuni sattus ühe mehe kätte. kellel oli kolm poega, keda ta ühtmoodi armastas ja hoidis. Kõikide poegade sooviks oli saada sõrmus enda valdusesse ja saada lugupeetuks. Pojad käisid kordamööda isa juures palvega, et see sõrmuse ikka talle kingiks. Mees aga ei osanud ühtki poega eraldi välja tuua ja lasi teha sõrmusest kaks identset koopiat ja kinkis need poegadele. Peale isa surma said pojad aru, et neil kõigil olid sõrmused. Kuna sõrmused olid nii sarnased, et neil vahet teha polnud võimalik siis ei saadud pärandust ära jagatud. Melkisedek lisas, et nii nagu sõrmuselugu on ka Jumal-isa kolmele rahvale. Iga rahvas
''Te võlgnete tänu Tema Majesteedile kuningannale, et ta võtab teie tütres oma õuedaamide hulka.'' ''Majesteet!'' Thomas Boleyn langeb liigutatult Catherine'i jalge ette. '' Kuidas saab tühine kodanlane teid küll tänada! Mu tütred on pooleldi orvud, nad jäid juba varakult ilma emata. '' ''Hea küll.'' Kuninganna ulatab mehele suudlemiseks käe ja annab talle märku tõusta. ''Luban igati vaeva näha, et teie tütred jääksid minu teenistuses lugupeetuks ning saaksid endale kord tublid, seisusele vastavad abikaasad'' 3 Anne'i esimene armastus... Vahepeal on Anne Boleyn saanud kuuteistaastaseks. Varaküpsel tütarlapsel on ergas pilk. Kuningakoja miljöö ei ole talle võõras. Sest juba seitsme kevade õrnas eas saadeti ta koos oma neli aastat vanema õe Maryga Pariisi. Seal koges Anne viimastel aastatel, kuidas tema plikaohtu õde Maru sai armuhullu naistelemmiku Francois I
15. Eelkirjeldatud asjaolud viisid selleni, et Marcus, Pertinax ja Alexander - kõik nad olid mõõduka eluviisiga, lahked ja sõbralikud, õigluse austajad ja julmuse vaenlased - lõpetasid süngelt, kõik peale Marcuse. Üksnes Marcus elas ja suri suures lugupidamises, sest tema tuli võimule iure hereditario ega võlgnenud selle eest tänu sõduritele ega kodanikele; saadetuna arvukatest väärtuslikest omadustest, mis muutsid ta austatuks ja lugupeetuks, hoidis ta hiljem surmatunnini ühtesid distsiplineerituna ja teisi nende piirides ning polnud eales vihatud ega põlatud. 16. Pertinax seevastu sai keisriks vastu sõdurite tahtmist, kes olid harjunud Commoduse all lodeva eluviisiga ega suutnud taluda seda õiglast ja korralikku elulaadi, mida Pertinax armees uuesti kehtestada tahtis; nii et olles tekitanud enda vastu vaenu, millele lisandus põlgus tema kõrge ea vastu, hukkus tema päris oma valitsusaja alguses. 17
annaabi.ee 
