( Johannes Aavik, http://galerii.kirmus.ee/erni/autor/aavi_b.html) Aavik eelistas lühikest mitmust. Juba tema ajal oli kooliski õpetatavaks põhimõtteks kasutada sõnaühendites üht tüüpi mitmust, mitte erinevaid mitmuse moodustamise viise kõrvuti. Aaviku „Ideepe” trükivariandis eiratakse seda juhist, kui sõnaühendi ühes sõnas saab kasutada Aaviku reeglite kohast lühikest mitmust, teises aga mitte: huvitavi kergloetavi lugemispalad, saatuslikomi vigade, mugavi interjööride, teatavi viiside, kirjeldetavi ja jutustetavi nähtuste, laeni ulatuvi riidekappide. Stiilsed variandid oleksid laeni ulatuvate riidekappide või laeni ulatuvi riidekape. Esitatud näidetestki selgub, et Aavik on mitmuse omastavasse juurde tekitanud mitu keeleuuenduslikku varianti: saatuslikoma : saatuslikomi (ains ja mitm om) , mugava : mugavi, loetava : loetavi.
ning Enn Nõu ja Helga Nõu loomingus, viimase rõhutatud tinglikkusetaotlus ja identiteediotsing teeb temast M. Undi sugulashinge. 1950-ndate aastate alguseks oli Nõukogude Liidu kirjandus jõudnud ummikusse. Käärid tegeliku elu ja kirjanduses realismi pähe pakutava vahel olid suured. Lisaks riiklikule tsensuurile toimis kirjanikes repressioonide hirmu tõttu juba n.ö. sisemine tsensuur. Tuli kirjutada nii nagu ette nähtud. Jossif Stalini isikukultuse juurde käisid ka ülistavad lugemispalad ja värsid "suure juhi ja õpetaja, laste kõige parema sõbra" jne. jne aadressil. Juba aabitsas tänati riigijuhti, et lastel nõukogudemaal nii "hea elu" on. Suurem õhupuhastus toimus pärast Stalini surma kui isikukultus hukka mõisteti ning tõdeti muuhulgas ka õppe- kasvatustöö irdumist tegelikust elust. Ka lastekirjandus vabanes järk-järgult sotsiaalpedagoogilise õppevahendi rollist, tegelaskujud said tagasi inimlikuma näo ja lapselikuma meele
aspekt. Looduse tundmisele liitub Jakobsonil looduse kaitse ning seeläbi üldisemalt kõlblusõpetuslik temaatika. Looduse, eriti loomade kaitsmise peamiseks argumendiks tuuakse nende kasulikkus, kuid lugejat õpeta- takse tähele panema ja hindama ka ümbritseva looduse ilu. Ka lugemiku ülesehitusest nähtub taotlus, et õpilane hakkaks märkama esmalt just talle tuntud asjade esteetilist ja teaduslikku mõõdet (koduloomi, putu- kaid, metsloomi ja linde käsitlevad lugemispalad), edasi vaadeldakse eluta loodust ja selle ilminguid (ilm, aastaajad), selle kaudu jõutakse 246 Kadri Tüür, Timo Maran sujuvalt õpetusteni praktilise looduskasutuse vallast (aian- dus, mesindus, põllundus), sealt edasi juba laia maailma nähtuste ning ajalooni. Jakobsoni vaimus kodu- ümbruse loodust tutvustavaid tekste koondasid hiljem Eesti Vabariigi perioodil levinud nn loodusloo saateaine-kogud, mis pakkusid emotsionaalse-
põlved värisesid ja ta. tundis end lämbuvat. Tõsi, publiku sümpaatia tema vastu oli ilmne, kuid fakt oli ka, et publik vaikis, mis oli juba halvem kui see sümpaatia. Õpetaja kortsutas kulmu ja see tegi õnnetuse täielikuks. Tom võitles veel veidi ja taandus siis lõplikult lööduna. Kuuldus nõrka käteplaginat, kuid see vaikis peagi. Järgnesid «Poiss seisis loitval laevalael», «Assüürlased tulid» ja teised deklamatsioonipärlid. Siis tulid lugemispalad ja õigekirjavõistlus. Väikesearvuline ladina keele klass retsiteeris auga oma ettekanded. Õhtu tähtsaim, iseloomustav osa oli õnnelikult läbi, nüüd algasid noorte daamide algupärased «kompositsioonid». Nad astusid kordamö oda lava ä arde, köatasid, tõtsid oma käikirja (näusa paelaga seotud) ja hakkasid lugema, pö orates kramplikult täelepanu «ilmekusele» ja interpunktsioonile. Teemad olid samad, mida taoliste südmuste puhul olid
annaabi.ee 
