2 Gailiti stiili on ehk kõige lihtsam kirjeldada tema tuntuima romaani "Toomas Nipernaadi" põhjal, sest seal on peaaegu kõik kirjaniku võttedesindatud.Liialdused ja piiritu fantaasia tulevad esile Nipernaadi juttudes, mis võivad hetkega hüpata ühelt teemalt teisele või muutuda iseenda vastandiks.Loodus on "Toomas Nipernaadi" oluline tegelane. Koos Toomas Nipernaadiga rännates saab lugejagi osa Eesti looduse imelisest mitmekesisusest ja vaheldumisest. Toomas Nipernaadi on romantiline unistaja, keda on õnnistatud piiritu fantaasia ning sõnaosavusega. Ta on kirjanik, boheemlane, rahutu hingega rändaja, kellele meeldib elada loodusega ühes rütmis, armuda uuesti ja uuesti. Paljud tegelaseg, kellega Nipernaadi kohtub on liiga tosimeelsed, unustanud unistamise Nipernaadi üritab neid sellest tardumusest üles äratada.
pedantismi. Kui esimeses oma kalduvuses loogilistele spekulatsioonidele sarnaneb Kafka vahest kõige rohkem sümbolistide suurele ees- kujule Edgar Allan Poe'le, siis teda kummitavast pedantismist vaba- neb Kafka siin vaid stseenide ja sündmustiku seosetu, absurdse, otsekui unenäoliselt ja sihitult fataalse lõpu poole triiviva arengu tõttu. See näiline, unenäoloogikast lähtuv vabadus muudab Josef K. protsessi oma detailides ettearvamatuks, ning lõppkokkuvõttes lugejagi jaoks huviga jälgitavaks. Kafka lemmikautorid olid Goethe ja Heinrich von Kleist, eriti viimase stiilist on ta teadlikult õppinud. Protsess areneb ebaühtlaselt ja omasoodu, jõnksude kaupa vahel näib see nagu täiesti ununenud olevat, ja Josef K. võib õnnelikult hinge tõmmata, kuid siis sekkub protsess taas täiesti ootamatu ja kohatu ägedusega tema ellu. Ülim ja täielik kohatus, mida omakorda võimendab Kafka jahe
aeg-ajalt tõuseb esile ka "inimene silmitsi metsiku loodusega" ehk wilder- nessi-romantika. Hiiumaast ja Hiiumaa laidudest on kirjutanud botaanik Haide-Ene Rebassoo (1972; 1975); tema tähelepanu all on taimkate, aga ka linnud sedavõrd, kui nad ökosüsteemis toimivad taimeseemnete levitaja- tena. Et arvukate mainimist leidvate taimeliikide kooslusi, väljanägemist, lõhna, lopsakust ja teisi omadusi vaimusilma ette manada ning autori emotsioonidest osa saada, peab lugejagi olema päris hea taimetundja. Rannaäärsete alade kirjeldustest on esileküündivad veel Jüri Piigi "Matsalu roostikus" (1958) ning Eerik Kumari isiklikus ja emotsionaalses toonis kirjutatud Matsalu-lugude kogumik "Lindude laht" (1966). Selles- se on võetud ka Kumari enne sõda ajakirjanduses ilmunud loodusjutte, näiteks "Minu sõber veetallaja". Kumari oli pärit Matsalust ning tundis seda piirkonda, kuid oli sealset loodust ning linnustikku uurinud ka nii
annaabi.ee 
