tuntuim on ''Farss isand Pathelinist'', mis on prantsuse näidend ning seda mängitakse ka tänapäeval. Hiliskeskajal omamoodi naljakas zanr oli narrimäng kus pilati kõrgeid võimukandjaid. Seda mängis loomulikult linnarahvas ja sellepärast olidki kirik ja kuningad selle vastu. Laval oli näha korraga taevas, maa ja põrgu. Teater toimus vabas õhus ning oli kõigile tasuta vaatamiseks. Kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme ning erinevaid maske loomadest, inimestest, Luciferist ja Jeesusest. Keskaja näitekirjanduse kuulsamateks autoriteks oli kindlasti inglasest William Shakespeare, prantslasest Molière. Keskaegsel maskeraadil esinesid kaupmehed oma suurepäraste näitemängudega, mida peeti suurtemate pühade ajal. Etendusi näideldi linnaplatsidel ja ka gildimajades. Tavaliselt oli maskeraad karneval ning seal oli kõigil teemapärane kostüüm koos maskiga. See oli suuremat sorti ballipidu, kust
Kuradi mitu nägu Legendi järgi on Lucifer esimene Jumala poolt loodud ingel. Issand tegi temast enda asetäitja ja pani asevalitsejaks teiste üle. Oma võimu kuritarvitades tõstis ta koos ühe kolmandikuga inglitest Jumala vastu mässu, et ise taeva ja maa valitsejaks saada. Vastuhakkajad osutusid kaotajateks ja karistuseks saadeti nad elama Põrgusse. Nii sai Luciferist allilma valitseja kurjuse ja sõnakuulmatuse kehastus. Kartes tema viha enese peale tõmmata, kasutatakse nime asemel mitmeid sünonüüme. Saatan, Kurat, Vanapagan, Vanatühi ja Hingevaenlane on vaid mõned näited. Rohkemgi kui nimesid, omistati Põrgu valitsejale erinevaid kujusid ja välimusetüüpe, milles inimeste ette astuda. Nimede, välimuse ja käitumisviiside varieeruvus tegid Kuradist populaarse tegelase paljude kirjandusteoste lehekülgedel. Mitmed autorid
suureks saad teada!" Lõpuks sai Selena 18. "Isa, kui sa mulle otsekohe ei räägi, miks ma pole oma ema sünnist saati näinud ja miks ma olen sul pidevalt kontrolli all, siis ma jooksen ära!" Kuningal ei jäänud muud võimalust, kui Selenale kõik ära rääkida. Selenal tulid pisarad silma, kui ta kuulis, mis ta emaga juhtus. Ta lausus: "Ma otsin ta üles ja maksan kätte!" ning hakkas ukse poole astuma. "Kuhu sa kavatsed minna?" küsis kuningas. "Nõia juurde, ma pean Luciferist rohkem teavet saama.", vastas Selena. "Oota! Aga ball? Sul on ju täna sünnipäev, sa pead balliks valmistuma. Ma ei saa balli niiviisi ära jätta. Ma saatsin juba eile kõikidele printsidele meie võluriigis kutsekirjad.", lausus kuingas. "Olgu isa.", lausus Selena. Algas ballipidu. Tänu sellele, et Selenal olid pikad, mustad, lokkis juuksed, nägi punane ballikleit tema seljas võrratu välja. Ballipeole tulid kokku kõik kuningad ja kuningannad, printsid ja printsessid kogu võluriigist
Kuradit ei saa süüdistada kõiges halvas, inimene otsustab oma saatuse siiski ise oma tegudega. ------------------------ Kuradi mitu nägu Legendi järgi on Lucifer esimene Jumala poolt loodud ingel. Issand tegi temast enda asetäitja ja pani asevalitsejaks teiste üle. Oma võimu kuritarvitades tõstis ta koos ühe kolmandikuga inglitest Jumala vastu mässu, et ise taeva ja maa valitsejaks saada. Vastuhakkajad osutusid kaotajateks ja karistuseks saadeti nad elama Põrgusse. Nii sai Luciferist allilma valitseja kurjuse ja sõnakuulmatuse kehastus. Kartes tema viha enese peale tõmmata, kasutatakse nime asemel mitmeid sünonüüme. Saatan, Kurat, Vanapagan, Vanatühi ja Hingevaenlane on vaid mõned näited. Rohkemgi kui nimesid, omistati Põrgu valitsejale erinevaid kujusid ja välimusetüüpe, milles inimeste ette astuda. Nimede, välimuse ja käitumisviiside varieeruvus tegid Kuradist populaarse tegelase paljude kirjandusteoste lehekülgedel
normaalseks sotsiaalseks kohandumiseks vajalikke baasoskusi. Isekus Isekus, kõrkus on pahe, millest ükski inimene pole vaba, mida igaüks jälestab teiste juures ja mida vaevalt keegi peale kristlaste endale süüks paneb, kirjutab Clive Lewis (1992): Pahe, millest ma räägin, on uhkus ehk eneseupitamine, sellele vastanduv voorus kristlikus moraalis on alandlikkus. Ohjeldamatus, viha, joomarlus, ahnus jms on uhkusega võrreldes köömes. Uhkuse tõttu sai Luciferist kurat. Uhkus viib kõikide teiste pahedeni: see on täielikult jumalavastane hoiak inimese vaimus. Isekus ei tunne rõõmu millegi omamisest, vaid ainult sellest, kui tal on midagi rohkem kui teistel. Kõrgiks teeb meid võrdlus, nauding olla teistest üle. Ta on oma põhiolemuselt võistlev ja võrdlev, seetõttu areneb ta pidevalt edasi ja tähendab alati vaenulikkust; ta on vaen ise. Erich Frommi (2006) kirjelduse järgi vaatab isekas inimene asjadele ja teistele inimestele
annaabi.ee 
