mis mitte. TV võib aidata lapse arengut juhtida soovitud suunas, kuid võib ka psüühilisele arengule kahju tekitada, olenevalt nendest ,,filtritest", mis tal täiskasvanute suunatud kasvatusega kujunenud on. See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna. (Raudla, 2012.) Tõnu Lehtsaar toob välja, et meediavägivald vähendab tundlikkust reaalse vägivalla ja kaastunnet vägivallaohvrite vastu. "Olles virtuaalse vägivallaga ,,harjunud", väheneb emotsionaalne reaktsioon reaalsele vägivallale. See omakorda suurendab tõenäosust muutuda ise vägivaldseks ning pidada seda tavapäraseks. Kõige mõjusam on vägivald, mis on reaalsusele suhteliselt sarnane. See tähendab, et lapsed eristavad
Ooper oli juba peaaegu lõpetatud, kui valvas tsensor selle keelu alla pani. "Eemaletõukavalt kõlvatu ja sündsusetult triviaalse" süzeega teos ooperilavale ei sobivat! F. M. Piave püüdlus kompromissi saavutada põrkas Verdi ägedale vastuseisule. Helilooja keeldus sündmustikku teise riiki ja epohhi üle viimast ning kuningas Francois I Vendóme'i hertsogiks muutmast. Hertsogi kõlvatu loomuse retuseerimine aga tundus teose idee ja tegevustiku seisukohalt hoopis lubamatuna. Erilise innu ja energiaga kaitses Verdi ooperi keskset kuju, Rigolettot, keda järeleandlik Piave oli nõus tavapäraselt kauni kangelasega asen- dama. Küürakas ebard ooperi peategelasena oli "seaduse silma" arvates ilmkuulmatu häbituse tipp!! Kestvate vaidluste tulemusena pidi Verdi mõningaile korrektiividele siiski alla vanduma. Tegevuspaik viidi Pariisist Itaaliasse, magamistoastseen kuninga ja tema poolt võrgutatud õuenarri tütre vahel kupeeriti
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-06 on aga tuletatav arusaam, et tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. 3-1-1-21-09 p 9.4 (tõendamiskoormus tõendi esitamisel ja lubatavuse kontrollimisel)
annaabi.ee 
