Vahur sai tänu oma jõule piiskopi käest maad. Ta ostis sinna sulaseid ja elas rahulikult vaba- mehe elu. Vahuri naine sünnitas poja, kelle nimeks nad panid Tambet. Ja Tambeti naine sünnitas ka poja, kellest sai Jaanus. Tambet oli lossihärra Konrad Raupeni hea sõber, ning nad said omavahel hästi läbi. Kui Jaanus kümne aastane oli satus ta esimest korda Lodijärve lossi. Seal ta sai sõbraks Emmi, Oodo ja Tarapitaga, kes oli lossilaste koer. Nad veetsid koos palju aega, ja lõbutsesid. Kui Jaanus juba viieteistkümne aastane oli läksid sõbrad hobustega ratsutama. Emiilia oli valge mära seljas, ja Oodol must mära. Jaanusel oli aga kena hall täkk. Nad tahtsid ratsutada rahulikult sammuga Prohveti-Pärdi koobani ja juttu puhuda. Aga Oodo ei tahtnud oma hobusega sõita, tema tahtis saada hoopis parema hobuse Jaanuse oma. Alguses oli Jaanus selle vastu, aga natukese aja pärast oli Oodo teda oma jonnimisega võitnud.
Tallinnas munkade juures õppides ei unusta Jaanus kunagi, et on üks selle rõhutud rahva hulgast ja muretseb eestlaste edasise käekäigu pärast. Jaanus oli 10- aastane, kui isa ta esimest korda Lodijärve lossi kaasa võttis. Lossihärra, rüütel Konrad Raupen suhtus Tambetisse tema terasuse ja osavuse pärast hästi. Jaanus jäi lossiõuele ja kohtus lossihärra poja Oodo ja tütre Emiilia ehk Emmiga. Algul tekkis Jaanusel Oodoga tüli seoses lossilaste koer Tarapitaga. Eriti ei meeldinud Jaanusele, et see nimi on koerale eestlaste jumala Taara järgi pandud. Tema kutsus koera ikka koera vana nimega- Tölp. Kes teab, kuidas noormeeste tüli oleks võinud lõppeda, kui mitte hea haldjas Emmi poleks poisse ära lepitanud. Kui Oodo oli keerulise iseloomuga poiss, siis Emmi meeldis Jaanusele väga ja lapsed hakkasid tihti koos mängima ja said päris headeks sõpradeks. Umbes 5 aastat oli mööda läinud ja noortele meeldis ikka koos aega veeta
Küürakas, lombakas, ühe silmaga. Räägib, kuidas tema väike tütar on haige ja ta otsib sinilindu, kes tooks tütrele õnne. Lapsed saavad aru, et see on haldjas (Berylune) ja Tytyl samastab teda nende naabrinaisega, kes näeb sarnane välja ja kelle tütar on samuti haige. Haldjas aga tahab neid saata sinilindu otsima. Kui haljas uurib, mida lapsed tegid, ja kuuleb, et nad mängisid, et sõid kooke, on ta üllatunud, et lapsed ei ole lossilaste peale kadedad. Lapsed aga ütlevad, et nad on ju rikkad ja seal on nii ilus. Seepeale ütleb haldjas "Siin on just niisama ilus, ainult et teie ei näe seda." (Tahab neid panna nägema head ja ilusat kõigis asjades, ent näeb samas, et enamik inimesi elab ja sureb kõikjal nautimata õnne, mis tegelikult nende ümber olemas on !) Haldjas annab Tyltylile väikese rohelise teemantiga võlukübara, mis näitab alati tõtt, lubab vaadata asjade
annaabi.ee 
