Vastumeelt Aristokraatlik suguvõsa olid liigsed emotsioonid Naiste ülistaja, filosoof, antiikaja ja uute Lord George Gordon Noel Byron poeetide jäljendaja Kasutas konkreetseid mälupilte George Byron Päris lorditiitli Kuulsaim teos ,,Don Juan" minevikust (1788-1824) Sai kuulsaks luuletajana Esimene ja ainus Byronism armastus Mary Ann Chaworth Pessimistlikust üksikmõtlejast Byroni romantilisest
Ta teadvustas algusest peale oma suguvõsa tähtsust nii ema kui isa poolt ja oli selle üle väga uhke. Lapsena kartis Byron pimedust, sest hoidja jättis ta tihti öösiti üksi ning maja kõrval oli surnuaed. Uhke loomuga Byron aga ei tunnistanud iial avalikult oma puudusi. Ema oli suur Prantsuse revolutsiooni pooldaja ning sellest nakatatuna unistas ka Byron lapsena sõjaväelase hiilgekarjäärist. 1792 suri Byroni lell (isa vend) ning 4-aastasest poisikesest sai lorditiitli ainupärija. Byron õppis alguses kohalikus Aberdeeni koolis, kus teda iseloomustati kindlameelse ja ägeda poisina, kes oskas enda eest seista. Byron oli väga kättemaksuhimuline ja pika vihaga; kakles tihti. Koolist sai ta hüüdnime Mrs Byroni Väike Lonkav Kurat. Lapsest peale domineerisid vaimsed huvid ta luges kõike, mis kätte juhtus, eriti huvitasid teda Idamaad; ka paistis ta silma hea jutustamisoskusega. Lisaks armastas ta tulirelvi, see
Ta hakkas realistlikult kirjutama Mihailovskojes. Ta on kirjutanud ka värssmuinasjutte. 1822-,,Vang"; 1825-,,Talveõhtu"; 1826- ,,Prohvet"; 1827-,,Poeet" Järeldus: George Gordon Byron (1788-1824) TAUST: isa põlvnes vanast aadliperekonnast ning oli soti kuningas James I pojapoeg, ema oli sotlanna. Isa suri varakult, ema pöördus Byroniga tagasi Sotimaale. Käis suviti mägedes olevas talus (jala pärast) kasvas lihtrahva hulgas looduse-ja vabadusearmastus. Kümneaastasen päris lorditiitli asusid emaga Newstead Abbey'sse. Reisis palju. 1812. aastal sai üleöö kuulsaks (,,Childe Haroldi palveränd"). Ta abiellus rikka, ilusa ja haritud aadlidaamiga, kuid kooselu ei olnud õnnelik nad läksid peagi lahku ja Byron lahkus Inglismaalt jäädavalt. Reisis Sveitsi, kus kohtus Shelley'ga. Viimane teos, mida kirjutas oli ,,Don Juan", kuid see jäi lõpetamata. ,,Don Juani" kirjutas ta ilma plaanita. Byron haigestus raskesse palvaikku, mis ta tervist väga nõrgendas
Ta ei arvanud end teistest halvemaks olevat, ta ratsutas, vehkles jms. Sotimaa elas Byron maal talupoegade juures. Noore poisina puutus kokku eheda rahva olemusega ja ka Sotimaa loodusega. Tema loomingut jääb läbima üksinduseotsing, igatsus avaruse ja kõrguse järele, humaansus ja inimeste võrdsuse tunnustamine. Seda iseloomustab eriti ta luuletus ,,Laps olla muretuna veel". 10-aastasena suri ta vanaonu, kes jättis talle päranduseks lorditiitli ja lossi. Kuskil tunnustatud ülikoolis omandas ta täielikult ladina ja kreeka keele oskuse. Tema olemus oli sama vastuoluline nagu ta emalgi ta võis olla väga seltskondlik, aga samas otsis üksindust ja omaette olemist. Ta oli rekordujuja, huvitus ka ajaloost ja kirjandusest. Tema esimene armumine oli 16-aastaselt oma kiindumust Mary'sse väljendas ta mitmetes erinevates luuletustes. Ta astus
annaabi.ee 
