Neid kasutati esialgu julgestuseks tagalas ning võitluseks partisanidega. Hiljem aga lahingutes Punaarmeega. Kuna vabatahtlikke nappis, siis kasutati sõjaväe värbamiseks sundmobilisatsioone aastatel 1944 ja 1945. Mehed, kes ei tahtnud sõdida ei Punaarmee ega Saksa vägedes põgenesid Eesti meremeeste ja rannakalurite abiga Soome ning astusid seal vabatahtlikena sõjaväkke ning moodustasid 200. jalaväerügemendi. Samuti põgenesid paljud tavainimesed ning eriti loovharitlased, kes ei saanud Eestis oma loomingut avaldada, Rootsi. Saksa okupatsioonist olenemata jõudis 1944. aasta algul Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Viimased lahingud Sõrve poolsaarel kestsid sama aasta novembri lõpuni. Eestlased küll üritasid 1944. aastal oma riigi iseseisvust Punaarmee järjekordse tuleku eel taastada, kuid ei suutnud. Neil puudus relvastatud vägi pealinna kaitseks.
1950.a keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, milles järjest olulisemat rolli hakkasid etendama uus põlvkond haritlasi. Kultuuritarbimine ja massiteave- Isetegevusharrastus: jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950.aastate teisel poolel hakkas tekkima kõrgkultuur. Loovharitlased astusid kultuuriellu, toimus linnastumine ja rahva haridustaseme üldine tõus, samas ka materiaalsete võimaluste avardumine. Kasvas ka massiteabevahendite (ajakirjanduse, raadiolevi ja televisioon) ning ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises. Kiriku koht ühiskonnas Kiriku kasutada olevad hooned ja varad riigistati, kogudustel tuli nende eest küllaltki kõrget hinda maksta. Kiriku mõju ühiskonnas püüti tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega
Paljud eesti haritlase pagesid Teise maailmasõja lõpuaastatel nõukogude võimu kartuses Läände. Paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, kuna nende aktiivset loometegevust piirati või neid sunniti sellest aastakümneteks loobuma. Nõukogude kultuuri vaenlasteks olid eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teadlased, kirjanikud jt loovharitlased. Kui 1950.aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevenes, said vanema põlvkonna haritlase taas loometöö juurde tagasi tulla. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Kultuuritarbimine ja massiteave Rahvakultuuri tasemel jätkus eestlastele omane aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel, selle kõige ilmekamaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950
kirjades need väeosad laiali saata. 1915 a lõpuks 8 küti pataljoni võeti u 8 tuhat vabatahtlikku. Need pataljonid kandsid omi lippe, lätipärase kujundusega, erilisi rinnamärke(hindasid eriti ) Läti kütte juhtisid läti ohvitserid, käske anti vene keeles, kogu teenistusväline elu toimus läti keeles. Vabatahtlikud tulid ennekõike rahvuslikult meelestatud noorte hulgas, paljud üliõpilased, haritlased , ajakirjanikud ,arstid ja juristid jne. Mitmed loovharitlased. Saadeti neile kingitusi ja tehti rahalisi kingitusi ja hoolitseti meelelahutuse eest. Läti kütid panid toime kangelaslikke tegusid, mehed teadsid mille eest nad sõtta lähevad. Aitas kaasa ka see et nad tundsid kohalikke olusid ja suhtlesid kohalikega läti keeles. Mobiilsed olid need kütid , ja neid kasutati tähtsamates rinde lõikudes, läbimurrete, peale tungi ja lüüre retkedena, suurem võimalus kuulsaks saada ja surma ka saada.
annaabi.ee 
