Soo kõledas halluses Vesi õitsev, lainesile ähmased kaugemad kaared 5 Viljapeks Masin undab, oigab, rappub, köhib kõrred kõrist lahti. Värab õhk ja maapind vappub. Tuiskab tolmu, kõlkaprahti. Hangujatel näod on hallid. Kostab sõelte kigin-kägin. Nagu ikka, põhuvallil pahmab poisikeste vägi. Küll on kaalujatel kiire. . . Las need mehed saavad vatti, aga varesed ja hiired ärgu viljast lootku matti! Pihus hang ja valla kaelus vaatab tööd kolhoosivana: siin on midagi, mis paelub, näole muheluse manab. Hea, et avarad on aidad, salved suured! mõtleb papi. Jänni jäävad, poistemaidad, tuleb endal lüüa appi. Kommentaar: See luuletus köitis mind kõige rohkem, kuna see kirjeldab täpselt seda tegevust sel ajal, kui olid veel kolhoosid ning luuletus on kirjutatud nii, et seda on mõnus lugeda ning luuletuse sisust saab igaüks aru. Luuletus haakub minu eluga kohati,
Kuid juut jäi enda nõudmisele kindlaks. Juut istus hobuse selga ja sõitis Rooma. Seal võtsid juudiusulised ta hästi vastu, kuid A ei öelnud oma eesmärgist midagi. Ta hakkas vaikselt paavsti ja teiste vaimulike elu jälgima. Selle põhjal, mida ta seal nägi, otsustas ta, et nad elavad seal kõlbamatut elu. Ta sõitis tagasi Pariisi. Kui J sellest teada sai, siis päris kohe juudilt, mida ta arvab. A vastas, et ärgu nad jumalalt head lootku. Rooma näis talle pigem kuratlike kui jumalike asjade asupaigana. Sellepärast laskis A ennast Jumalaema kirikus ristida. J oli juudile ristiisa ning andis juudile nimeks Jean. Temast sai vaga elu elav inimene. Kolmas novell. Oma jutustustega kolmest sõrmusest pääseb juut Melkisedek lõksust, mille Saladin talle saatnud oli. Saladin, kes oli Egiptuse sultan. Ta oli oma vara korduvates sõdades ära raisanud. Kuid ta vajas palju raha ning talle tuli äkki meelde juut Melkisedek
paneme, ei oleks üksnes tõene, vaid ka jõuaks inimvaimudeni (mis on kummalisel kombel hõivatud ja häiritud) ebamugavuste ja raskustega. Ent on õiglane, et saaksime inimestelt loa (eriti nii suures õpetuste ja teaduste taastamises), et kes meie teosest midagi, kas omast meelest, või lähtudest autoriteetide hulgast või tõestuse vormidest (mis nüüd on hakanud kehtima otsekui mingid kohtu seadused), tahab uskuda või arvata, see ärgu lootku, et saab seda teha möödaminnes ning just nagu midagi muud tehes; vaid õppigu asja põhjalikult tundma; proovigu ise vähehaaval meie teed, nagu me seda kirjeldame ja rajame; harjugu asjade peenusega, mis on kogemuses pitseeritud; lõpuks parandagu halvad ja sügavale juurdunud mõtteharjumused õigeaegse ning otsekui seadusliku peatusega; ja alles siis (kui suvatseb), kui on võimeliseks saanud, kasutagu oma otsustusvõimet. 2 Aforismid
Isiklikud elamused ja kogemused olid Hesiodosel aluseks ,,Tööde ja päevade" kirjutamisel. Poeedi vend andis kohtunikele altkäemaksu ja need mõistsid kogu isa pärandi vennale, kuid Hesiodos pääses puudusest hoolsa tööga ja kogus endale varanduse. Poeemist nähtub, et ta haris oma maatükki ise mõne orja ja palgasulase abiga. Vend pillas oma tööta vara peatselt ära ja ilmus uuesti Hesiodose juurde, kes teda aga karmilt kohtles ja soovitas, et ärgu lootku valele, vaid püüdku tööga haljale oksale jõuda. Poeem ongi kirjutatud venna manitsuse kujul, kuid pöördumine venna poole on ainult vormiks, tegelikult on poeem määratud märksa suuremale kuulajaskonnale. ,,Tööde ja päevade" sisu on kaunis kirju. Teos algab mõtisklusega õiglusest. Sellega seoses esineb allegooria kahte liiki võistlusest: kasulikust, mis õhutab inimesi agaramale tööle, ja kahjulikust, mis tekitab tülisid ja sõdu
annaabi.ee 
